Boris Kull kui elav ajalugu

Tõrva äärelinnas elav üle poole sajandi paguluses elanud Boris Kull täitis ainsana saatusekaaslaste ühise lubaduse – naasta kodumaale. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Boris Kulli isiku taga peitub enamat kui pelgalt koju tagasi pöördunud pagulane. Ta on patrioot selle sõna kõige paremas tähenduses. Kodumaa-armastus avaldub kogu tema olemuses ja kostub tema lugudes, mida olime kuulama tulnud tema koju Tõrva äärelinnas.

Kabinet, kuhu külalised juhatati, on sisustatud muljetavaldavalt. Pea poolt ruumi enda alla võttev raamaturiiul uhkeldab mahukate entsüklopeediasarjadega ning hoolega kogutud ja hoitud võõr- ja emakeelsete teavikutega, nende hulgas ka Eesti pagulaskirjastuste väljaandeid. Muude harulduste hulgas hakkas silma Torontos 1954. aastal välja antud «Kalevipoja» köide.

Raamatuid jätkub tuppa mujalegi. Aastakümneid hoolikalt täidetud kaustad ja päevikud ning raamatukogu on vanahärra enda sõnul pea ainus vara, mille ta Eestisse naastes võõrsilt kaasa tõi. Päevikuid, mis sisaldavad ehedat ja tõetruud ajalugu, hakkas Kull pidama 22. augustist 1944 ja on teinud seda siiani.