Boris Kulli isiku taga peitub enamat kui pelgalt koju tagasi pöördunud pagulane. Ta on patrioot selle sõna kõige paremas tähenduses. Kodumaa-armastus avaldub kogu tema olemuses ja kostub tema lugudes, mida olime kuulama tulnud tema koju Tõrva äärelinnas.
Kabinet, kuhu külalised juhatati, on sisustatud muljetavaldavalt. Pea poolt ruumi enda alla võttev raamaturiiul uhkeldab mahukate entsüklopeediasarjadega ning hoolega kogutud ja hoitud võõr- ja emakeelsete teavikutega, nende hulgas ka Eesti pagulaskirjastuste väljaandeid. Muude harulduste hulgas hakkas silma Torontos 1954. aastal välja antud «Kalevipoja» köide.