78aastane Maret Lentso, neiupõlvenimega Juus, on elupõline Arula küla elanik. Paaksi talu perenaine esindab talus juba kuuendat põlvkonda ning on Arulas kasvanud, koolis käinud ning enamik aastaid oma elust sealsamas mööda saatnud.
Kuuendat põlve arulane Maret Lentso peab küla mõnusaks elamiskohaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mina läksin Arula mõisa kooli 1945. aastal. Sel ajal õppis seal 106 last ning koolijuhataja oli Jaan Ainla. Varsti tuli uueks juhatajaks Enn Lõhmus, kes oli selles ametis 1950. aastani. Siis muutus ka kool neljaklassiliseks,» meenutas Lentso oma kooliaega. Oma õpetajatest meenutas ta laulmisõpetajat Rosalie Varikut, kes kõndinud alati ringi mandoliiniga, ning Salme Kreppi, kes tunni ajal kudus ja heegeldas.
Lõbusaim seik, mis kooliajast meelde jäänud, oli, kui ta oma vend Gustav Juus tõkestas klassis noore saksa keele õpetaja Eha Rohtla tavapärase kõndimistee niidiga. «Õpetaja läks läbi niitide, kõik ragises ja õpetaja punastas ning oli nõutu. Lastel oli aga lõbu palju. Õnneks direktorini pahandus ei jõudnud, kuid edaspidi kõndis õpetaja klassi ette alati otse, mitte ringiga,» rääkis Lentso.
Veel mäletas ta, et jooksmine oli koolis keelatud, sest põrandad, mis asusid keldri kohal, olid niivõrd pehkinud ja lausa hõljusid. Lõbus oli nii koolis kui kooliteel Pringi tee kaudu, mis oli ühine 19 lapsele.
Maret Lentso on elus mõnda aega Arulast ka eemal olnud. Pärast kooli sai elatud kolm-neli aastat Tartus ja siis viis aastat pealinnas. 1961. aastal naasis ta kodutallu, abiellus ning sündisid lapsed. Peres on üles kasvatatud kaks tütart ja poeg, kes praegu on küll kodutalust läinud oma elu peale. «Loodan, et vanem tütar tuleb kord kodutallu tagasi, vähemalt pensionipõlveski,» mõtiskles Lentso.
Naine ise töötas 23 aastat lüpsjana kohalikus sovhoosis ning nüüd peab abikaasaga pensionipõlve. «Elul pole viga; kui oled kahekesi, saad kenasti hakkama. Aiakraam on ka omast käest võtta ja keldrist on alati midagi laua peale tuua,» rääkis vanaproua. Ta mäletab aegu, kui maal olid igas majapidamises loomad: lehmad, lambad, sead, kanad. «Ka meil oli kolm lehma ja lambad, nüüd on ainult mõni kana,» lisas ta.
Nooremana käis Maret rahvatantsus ja laulukooris. Muusika ja pillimäng on tema ellu kogu aeg kuulunud. «Olen iseõppija, mängin kitarri ja akordioni. Mees mängib mul ka mitut pilli,» nentis ta.
Vanaproua tunnustas külavanemat Voldemar Tasa, kes on külaelu hoogsalt käima tõmmanud. «Tänu tublidele eestvedajatele on meie küla elu väga aktiivne. Tuleb ainult ise agar olla ja üritustel osaleda. Toredad on meie küla kokkutulekud. Päris tore on kohtuda inimestega, keda pole pool sajandit näinud, või siis uute külaelanikega. Kuidas sa muidu uute inimestega tutvust teed – ikka ühiste ürituste ja ettevõtmiste kaudu.»
Arula küla on vanaproua sõnul elamiseks mõnus ja hea paik. «Siin on minu kodu, ilus loodus ja toredad inimesed. Ei mina lähe siit enam kusagile. Jõudumööda löön kaasa ka küla tegemistes,» kinnitas ta.