Ema: pidin mõistma kohut lapse üle, kes ei olnud üldse minu lapski

Maxima turvaruumis paluti Evelin Tammel vaadata turvakaamera salvestist. «Näidati kaamerast üht last, kes nagu tõepoolest oleks riiulilt midagi võtnud, täpselt ei olnud aru saada. Ainult – see ei olnud minu laps.» Foto on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks

Intsident turvafirma töötajaga viis ühelt lapsevanemalt hingerahu. Turvamees väitis, et naise tütar on kauplusest varastanud ning kutsus ta kohale. Eksimus kindlaks tehtud, vabandust ei järgnenud.

Kahe põhikooliealise tütre ema Evelin Tamm jutustas loo, mis tema elu viimastel päevadel sügavalt häirinud on. Esmaspäeva õhtul, umbes kell pool üheksa tantsutrennis olles märkas ta telefonil vastamata kõnet. «Helistasin tagasi. Vastu võttis mees, kes tutvustas end kui Valga Maxima turvatöötajat. Olevat üks jutt. Lähemalt ei selgitatud, paluti kohale tulla, niipalju sain siiski teada, et asi puudutab minu last.»

Kui telefonitsi öeldi ka lapse nimi, kellest jutt, ehmus ema ära küll – jah, oligi tema tütre nimi. «Esimene reaktsioon oli: ei ole võimalik! Jätsin trenni kus seda ja teist ja kiirustasin poodi, endal peas tuhat mõtet: mida lapsele ütlen, kuidas ütlen, kõige peamine taas – ei ole võimalik! Veel mäletan mõtet, mis peas kordus, et kui laps on seal üksi, siis ta kohutavalt kardab ja on paanikas,» kirjeldas ema oma tundeid teekonna vältel.

Kuigi ema oli kindel, et tema 12aastane tütar ei saa mingil juhul poevaras olla, ütles üks hääleke peas: kõik on võimalik. Mis siis, kui ikkagi ...? «Mõnikord võib ahvatlus olla lapsest tugevam. Teinekord tehakse ka koos sõpradega rumalusi,» väljendas ta oma kõhklusi.

Ilma šokiseisundita olnuks isegi naljakas

Kaupluses kutsuti Tamm turvaruumi, kus vastupidiselt ootusele last ei olnud. See-eest paluti tal vaadata turvakaamera salvestist. «Kas see on teie laps?» küsiti. «Näidati kaamerast üht last, kes nagu tõepoolest oleks riiulilt midagi võtnud, täpselt ei olnud aru saada. Ainult – see ei olnud minu laps.»

Kuna pilt oli veidi hägune, keriti linti sinnamaani, kus tüdruk oli kaupluse sisemise ukse ees. «Selle peale sain kindlalt väita, et tegu ei ole tõepoolest minu tütrega,» kinnitas Tamm.

Tema sõnul oli selle aja peale sinna tulnud ka üks naistöötaja, kes samuti proovis talle selgeks teha, et salvestisel nähtud tüdruk on tema laps. «Kui ma ei oleks olnud nii šokeeritud, oleks see isegi naljakas olnud. Pidin mõistma kohut lapse üle, kes ei olegi üldse minu laps! Ei olnud minu lapse moodigi, teistsugustest riietest ja koolikotist rääkimata!»

Nüüd ei osanud naine muud öelda, kui et toob oma lapse kohe kodunt kohale ja näitab neile – võrrelgu siis ise. «Lahendame selle asja kohe!»

Saanud teada, et vahejuhtum leidis aset päeval veidi enne kella kolme, muutus kogu lugu ema silmis veel absurdsemaks.

«See ei saanud mingil võimalusel minu laps olla ka kellaaja tõttu, kuna neil õega oli sel ajal jalgpallitrenn algamas. Igaks juhuks palusin veel tuttaval, kelle lapsed samuti trennis käivad, kontrollida treenerilt üle, kas mu laps ikka jõudis kohale. Ma ei suutnud enam loogiliselt mõelda ja püüdsin välistada kõik võimalused, et minu laps on näppaja. Sain vastuseks, et jõudis.»

Kodus kinnitasid tütred, et kumbki neist polnud tol päeval Maximas käinud. Ärritunud ema käskis neil needsamad riided selga panna, millega nad päeval koolis käisid, ja koolikotidki kaasa võtta. «Mõlemad tulid minuga, sest võib-olla oleks pärast väidetud, et äkki oli hoopis teine tütar.»

Kuhu jäi vabandus?

«Maximas sisenesime uuesti turvaruumi ja ütlesin: olen nüüd siin ja siin on minu lapsed. Selle peale tõdeti, et ei ole jah kumbki neist see, kes turvavideos. Ja muud ei midagi! See oli juba tõsiselt solvav. Küsisin kohe otse: kuhu jääb vabandus? Siis tuli mõlemalt väga napp vabandus – noh et juhtub ikka. Selge, et arusaamatusi juhtub, kuid siiski võiks ju oma eksimust tunnistada ja siiralt vabandada minu ja lapse ees.»

Siis alles järgnes selgitus, et riiulite juures kahtlaselt askeldanud tüdruk oli ka päeval turvaruumi viidud. Segaseks jääb, kas temalt nime küsiti ja kui mitte, siis miks. Ja miks vargusekatset ei fikseeritud ja politseid ei kutsutud?

Nüüd taipas ärritunud ema küsida, kust nad üldse tema lapse nime võtsid ja tema telefoninumbri said. «Selle peale sain vastuseks, et Valga linn on väike. Mina jälle: saan aru küll, et on väike, aga mul on õigus teada ometigi. Siis väideti, et üks klassiõdedest olla öelnud. Ma ei usu seda elu seeski. See võis olla ükskõik kes teine, kas või mõni kaupluse töötaja,» avaldas ta kahtlust.

«Ja kui asi juhtus juba päeval, ning teades, et tegu on minu lapsega, miks ei helistatud mulle juba siis, vaid õhtul ja selliste ebaselgete süüdistustega,» leidis ta veel loogikavigu.

Alandus nii emale kui lapsele

Ema kinnitusel on tal lapsest ka kahju. «Ühel hetkel on ta tubli tüdruk, teisel aga juba varas, keda peab ema tuvastama minema. Minule jäi mulje, et nad olid kindlad, et mina valetasin, vahetasin lapsel kodus riided ja tulin poodi näitama. See olukord alandas eelkõige minu last.»

Ta lisas, et ka see oli äärmiselt ebameeldiv tunne, kui esimese käigu ajal turvaruumist välja tulles üks tuttav teda nägi. «Vaatas sellise näoga, et kas jäid nüüd vahele. Mul oli nii piinlik! Ja pärast, kui oma lastega välja tulin, tabasin ka pilke.»

Ta lisas, et oli sellest kõigest nii traumeeritud, et ei saanud öö läbi magada.

«Olen ise ka turvatöötaja olnud, vastava koolituse läbinud ning tean reegleid,» üllatas naine jutu lõpuks. «Tegelikult näevad reeglid ette, et kui nad varguse tuvastavad, kutsuvad kohe politsei ja annavad lapse üle. Politseinik võtab ühendust lapsevanemaga ja vanem läheb oma lapsele järele. Ja kui laps on toime pannud rikkumise, koostatakse protokoll ja määratakse karistus.»

Tamme hinnangul rikkus turvatöötaja protseduurireegleid ja läks ka lastekaitseseadusega vastuollu. «Veel rikkus ta reegleid sellega, et kutsus mind turvaruumi – see on ju minu ahistamine. Ja minu laste, kes üldse asjasse tegelikult ei puutu.»

Juhtum jäeti sinnapaika

Skarabeus Julgestusteenistus OÜ Tartu osakonna tegevjuht Rode Pärn-Mägi selgitas, et kui on tegemist alaealise lapsega ja on vargusekahtlus, on turvatöötajate esmane ülesanne pöörduda lapsevanema poole.

«Me ei taha politseid kutsuda, ei ole mõtet määrida ühe eksimuse pärast lapse minevikku või tulevikku. Lihtsam on kutsuda lapsevanem ja asi ära selgitada. Antud juhul turvatöötajate puhul mingit rikkumist ei ole. Kui kahtlustatav laps turvaruumi kutsuti, teda läbi ei otsitud.»

Pärn-Mägi sõnul olevat ema andmed andnud turvamehele Maxima töötaja, kes enda väitel salvestisel olnud lapse ära tundis. «Kui lapsed õhtul emaga poodi tulid, olid nad küll teistmoodi riides, kui lindilt näha. Samas ei ole meil õigust hakata juurdlema, kas need olid tema lapsed või ei – seda me ei tea. Kokkuvõttes jäeti see asi sinnapaika ja turvatöötajad vannuvad mulle, et nemad vabandasid ema ja laste ees.»

Ta lisas, et ühe-kahe euro pärast ei ole ka mõtet mingit menetlust alustada. Ka polnud turvaruumi kutsumine tema kinnitusel reeglite rikkumine. «Turvaruum on siiski parem, kui selliseid asju klaarida avalikult kusagil infoletis või kassa juures.«

Küsimusele, miks emale teatamisega nii palju aega läks, jäi Rode Pärn-Mägi vastuse võlgu: «Kas ei saadud kohe kätte või oli asi milleski muus.»

Samas on ta valmis tagamaid välja selgitama. «Olen otsene ülemus nendele töötajatele, käin Valgas päris tihti ning kui proua soovib, võin temaga kokku saada ja selgitada. Olen sarnaste juhtumite puhul tihtipeale klientidega kokku saanud.»

Sisekorra eeskiri ütleb tema sõnul, et kui on mingi kaebus töötaja kohta, kogub tema kokku turvatöötaja selgitused, videomaterjalid ja paneb kirja oma arvamuse. «Siis läheb asi personaliosakonda, kes teeb otsuse. Kui on rikkumine, saab töötaja karistatud; kui ei ole, püütakse kliendile selgitada tagamaid.»