Vana mees tahab koju

Mingil juhul ei jää ma siia, ütleb eakas mees erilise sisemise veendumusega juba ei tea mitmendat korda vestluse jooksul. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Puka valla elanik Avo Kelt pidi märtsi keskel tulekahju järel kodust sotsiaalkorterisse kolima. Vana mees tahab aga päriskoju ja tunneb end muredega üksi olevat.

Kuigi 70aastase mehe tervis ei ole kõige parem, tuli ta õnnetuseni kodutalus iseseisvalt toime. Tütrest ja tütretütrest tal enda sõnul suurt abi pole. Saja-aastane ema Alma Kelt elab Rõngu hooldusravikeskuses.

Tulekahjust ta väga palju ei mäleta. «Oli pühapäev. Külmkapp läks põlema. Ei jõudnud ise kustutada. Sain vaevalt välja ja kutsusin tuletõrjujad.»

Pärast põlengut on ta vaid korra koju saanud. «Ei ole kedagi, kes viiks. Keegi ei tunne minu vastu ka eriti huvi – vaid üks lähikonnast käis, aga see oli ka kõik.»

Kas vald tõesti ei aita?

Kuigi maja sai põlengus kannatada, ei tundu see esmapilgul väljast vaadates elamiskõlbmatu. Toimetusele olukorrast teada andnud inimese sõnul ei mõista ta, miks vald ei ole leidnud võimalust aidata põlengujärgset kahju likvideerida, et ta saaks kodus elada. «Kas tõesti pole sellist raha isegi reservfondis, et hädaolukord lahendada? Tegelikult on see kurb ja inetu lugu.»

Kelt rääkis, et eelmise aasta novembrist on maja tehtud valla nimele. «Ema tegi jah, ainus võimalus jäi tal, et vald aitab hooldekodu eest maksta ja maja saab siis Puka vallale. Muid aitajaid meil ju ei ole.» Ema teinud seda Avo sõnul teadmises, et poeg jääb elu lõpuni sünnikoju.

Sotsiaalkorter, kus Kelt elab, on igati viisakas: kõik hädavajalik olemas. Kahetoalises korteris on kaks asukat, kes elavad samas toas. «Mul ei ole kohtagi, kus omaette olla. Kõrval on üks tuba veel, seal on radikad pidevalt külmad,» selgitas mees.

Kui saaks, läheks ta sotsiaalkorterist tunni pealt minema. «Kasvõi sauna,» sõnas mees veekalkvel silmadega. «Ainuke asi – kütmise ajal ei saa seal sees olla, ajab sisse.» Mehe sõnul pole talle aga selgitatud, millal ta koju saab.

Ega koduski kerge ole: eriti seetõttu, et käimisega on kehvad lood. «Pidin opile minema, aga ei lähe kuhugi, ei ole tahtmistki enam,» lõi mees käega.

Ka ema pole ta ammu vaatamas käia saanud. «Sotsiaaltöötaja viimati viis. Sai üksiti arsti juures käidud, mul perearst sealsamas haigla juures. Sain rahustit, unerohu peal elan – ega muidu magada saa,» seletas mees kohatist peataolekut.

Samas tunnistas, et kojunaasmine tekitaks ka probleeme: näiteks ei ole tal ahjupuid. «Mets võeti kohe aia taga maha, sealt oleks lubatud korjata roikaid ja puid kui palju, aga jaksu ei ole.»

Siiski näeb ta olukorrale lahendust. «Mul on vana traktor haakeriistadega. Üks mees lubas ära osta ja selle raha eest saan küttepuid. See on mu ainuke võimalus.»

Peale põlengut on tema teada kodust ka kuri käsi üle käinud ja kaasa viinud, millele jõud peale hakkas. «Need asjad, mis kadunud on, ei ole kuigi kaugele liikunud,» andis mees mõista, et eks see teadjate tegu ole. Kõige rohkem olevat tal kahju metallist höövelpingist, mille omal ajal Lätist ostis.

Politsei pressiesindaja sõnul ei ole neile vargusest Keldi kodumajas teatatud. Miks Puka vald talu omanikuna avaldust ei teinud, ei olnud võimalust kahe päeva jooksul välja uurida. Küll aga käis 2. aprillil töömeestega kohal valla maa- ja majandusnõunik Adu Kurg ning nüüd on aknad-uksed laudadega suletud.

Korterinaabri kohta mees halba öelda ei söanda, kuid kinnitab, et on ikka omaette harjunud. «Juba mitu aastat üksi oldud, ainult kass ja koer veel, aga nüüd ei ole vist neid ka enam kodus ootamas. Koer viidi vist ... ei tea kuhu. Kass läks niikuinii omapäi, see hätta ei jää. Koerast on ka kahju.»

Dokumendid vedelesid õues

Kelt muretses ka arvete pärast, mis kodupostkastis kuhjuvad. Postkasti kohta ei oska öelda, kuid kui mehe loal üle tema põliskodu aia hoovi kiikasime, ei saanud jätta ka õuele astumata, kuna silma hakkas akende all vihma käes vedelenud paberipakk.

Korjasin üles peotäie perefotosid, õnnitluskaarte, arveid ja kirju. Oli ka isiklikke dokumente, nende hulgas Alma Kelti abielutunnistus. Asetasin paki räästa alla vihmavarju. Miks seda ei teinud korda loomas käinud vallainimesed, teavad nemad ise paremini.

Õuele olid kuhjatud tulest rikutud majatarbed ja mööblitki, nende hulgas päris korralik magamisase. Eeldusel, et seda veel vaja võib minna, oleks olnud mõistlik see vähemasti kinni katta.

Et Kelti olukorra kohta selgust saada, pöördusime valla sotsiaalkomisjoni esinaise Anu Uinti poole. Paraku kinnitas Uint, et pole teemaga kursis ning soovitas pöörduda sotsiaalnõuniku poole.

Sotsiaaltöötaja suurt probleemi ei näe

Airin Hermann oli esialgu ebameeldivalt üllatunud, et toimetusele Kelti olukorrast teada andnud inimene ei pöördunud vallamajja, kust otse infot küsida saaks. «Oleme siin viis päeva nädalas olemas, kuid ikka aetakse asju läbi ajalehe.»

Enda sõnul on Hermann vana mehe juures praktiliselt igapäevane külaline, kes käib seal küll hommikul, lõuna ajal kui õhtul. «Käisin seal nii täna (teisipäeval - L. M.) kui eile ja mina küll ei näinud, et seal midagi erilist valesti oleks,» arvas ametnik. «Pealegi on tal telefon olemas.»

Samuti on tal enda sõnul korteriühistuga kokkulepe, et kui korteris sünnib midagi ebaharilikku, annavad nad kohe teada. Sotsiaalnõunik usub, et tegelikku probleemi ei ole, pigem on lehe poole pöördumise taga omavaheline arveteõiendamine.

Kirjeldasin oma käiku sinna, vana mehe meeleolu ja pakitud kotte. Küsisin, kas mehel on lootust koju saada. «Need kaks kotti ei ole tal lahti pakitud olnudki,» vastas Hermann.

Kelti edasise käekäigu kohta aga ei osanud ta midagi kosta. «Seda on ta rääkinud küll, et koju tahab, aga seal on teatud takistused, millest ma ei saa rääkida kõrvalistele isikutele.» Peamine põhjus, miks Kelt koju minna ei saa, on Hermanni sõnul sealsed halvad elutingimused.

Sotsiaalnõuniku arvates on olukord kontrolli all. «Oleme arsti juures käinud, uus dokument sai tehtud ja ravimid on olemas. Nõud on olemas, riideabi saime, külmkapp, pliit,» loetles sotsiaaltöötaja. «Muidugi on asju veel juurde vaja, aga elada seal saab.»

Võimaluse kohta seada asjad nii, et mehed eraldi tubades elada saaks, kostis Hermann, et samas toas elamine on elanikevaheline kokkulepe. «Olen öelnud, et ise jagate, kes kuhu läheb.»

See, mida Kelt koera kohta rääkis, on aga Hermanni sõnul täiesti vale. «Kui käisime temaga maja juures, oli seal ka tema lapselaps, kes viis koera ära. Nad ajasid ka omavahel juttu. Lapselaps väitis, et koeral on kodu olemas. See asi sai korda juba mitu nädalat tagasi.»

Kuigi vanal mehel on katus pea kohal ja toit laual, ei suuda tema koduigatsust leevendada ilmselt miski.

Valgamaalane saatis Puka vallavanem Heikki Kadajale järgmise kirja

Tere!

Mul ei ole olnud õnne Teid telefonitsi kätte saada, proovin homme uuesti, igaks juhuks panen meili mõne küsimuse.

Teema on Puka valla vanainimene Avo Kelt, kes elab sotsiaalpinnal ja kelle pärast enam kui üks vallaelanik südant valutab. Ma küll ei tea, kas nad valda on pöördunud, kuid ajalehe poole küll. Meie omakorda käisime vanal mehel külas ja tema kutsus meid tuppa ning rääkisime pikalt. Kurb oli.

Mehel oleks nagu kõik olemas, riie seljas, katus pea kohal, aga koju tahaks. Ja keegi ei oska talle ka vastust anda, kas ta saab sinna veel. Ja kardab, kuigi ei julge seda päriselt kõva häälega välja öelda. Rahvas räägib, et korterinaaber ei ole just turvatunnet tekitav. Kas on vaja vanainimest nii traumeerida? (helistaja sõnad)

Edastan küsimused, mis tekkisid minul ja meile helistanud inimes(t)el:

Kas ja millal saab vana mees koju?

Kui palju läheb hinnanguliselt maksma maja elamiskõlblikuks muutmine, kasvõi ühe ruumi? Vallal peaks olema selliste juhtumite tarbeks reservfond?

Kas ei oleks parem anda inimesele südamerahu tagasi ja pigem määrata talle kodune abiline ehk hooldaja, kes aegajalt käiks vaatamas?

Kui Avo Kelt ütleb konkreetselt, et ta mingil juhul ei taha päevagi elada sotsiaalpinnal, siis ei saa teda ka sundida. Ta ütleb, et elab ükskõik kuidas, peaasi et oma kodus.

Maja on tema ema mullu novembris vallale kinkinud, kas sellega ei kaasnenud tingimust, et poeg elab sees niikaua, kui tal päevi antud?

Kuulsin ka, et majapidamisest varastati Avo Kelti isiklikke esemeid, ta muretseb ka oma vara pärast. Kas varguse kohta on politseile avaldus tehtud?

Kas vargad teada?

Ei ole ju inimene ise õnnetuses süüdi, see oligi õnnetu juhus, mida võib  kõigiga juhtuda. Küsingi lõpuks konkreetselt, kuidas vald kavatseb vanainimesega toimida? Kas kohendab maja elamiskõlblikuks, hoiab vanainimest tahtevastaselt sotsiaalkorteris või paneb hooldusasutusse?

Kõike head! 

Lea Margus

Heikki Kadaja vastus

Tere!

Puka vallavalitsusele jäävad mõistmatuks Teie poolt esitatud ja olukorda täiesti arusaamatus valguses näidata soovivad küsimused. Sellistele küsimustele ei ole võimalik vastata, sest selline küsimuse püstitus moonutab tegelikku olukorda.

Kodanik kasutas amortiseerunud kodutehnikat, mille süttimise tulemusena tekkis tulekahju ja elumaja eluruumid on muutunud kasutuskõlbmatuks. Vallavalitsuse sotsiaaltöötajad reageerisid olukorrale koheselt ja kodanikule leiti elamispind, kus on elamiseks vajalikud tingimused olemas. Sotsiaaltöötajad külastavad seda korterit regulaarselt.

Ajakirjaniku meelevaldne olukorra kirjeldus, et kedagi hoitakse sunniviisiliselt sotsiaalpinnal on ilmselge vale. Tulekahju tagajärjel elamiskõlbmatutesse ruumidesse kodaniku tagasi viimine lõppeks talle ilmselt traagiliselt. Edasist tegevust kavandame arutada tulekahjus kannatanud kodanikuga ja kindlasti mitte ajakirjanduse vahendusel.

Tänasel päeval ei ole Puka vallavalitsuse poole pöördund ühtegi murelikku kodanikku seoses tulekahjus kannatanud inmese turvalisusega ja seepärast jääb mõistmatuks, miks murelikud kodanikud ajalehe kaudu oma muresid edastavad?

Millistele konkreetsetele andmetele tuginedes ajakirjanik väidab, et korterinaaber ohustab turvalisust. Kas te saate aru, et te esitate inimese kohta kontrollimatuid süüdistusi.

Teie poolt esitatud kuuldusi ja kodaniku isiklikku elu puudutavaid küsimusi ei saa vallavalitsus kommenteerida

Lugupidamisega Puka Vallavalitsus