:format(webp)/nginx/o/2021/06/06/13830228t1he4d3.jpg)
/nginx/o/2010/09/27/439534t1h252c.jpg)
Kui karu, mäger ja teised loomad sööksid suvel ainult nii palju, kui neil suvel liikumiseks vaja läheb, sureksid nad talvel ära. Inimesed paraku alati nii ratsionaalselt ei käitu. Ajaloost on teada, et bolševikud võtsid Nõukogude Liidu aladel elanud talupoegadelt – näiteks Ukrainas – ära varud ja inimesed surid ikalduse aastatel nälga.
Isamaa ja Res Publica Liit soovib aga põhiseadusesse kirjutada sisse eelarve tasakaalu nõude. Reformierakond ei ole palju targem ja lubab teha vastava muudatuse riigieelarve seaduses. Kui silmas on peetud, et riigieelarves peab olema näidatud sama palju tulusid kui kulusid, on see kergesti mõistetav. Selleks pole eraldi seadust vastu võtta vaja.
Tulu hulka loetakse sel juhul ka varade müügist saadav tulu – kuigi riik jääb sellega vaesemaks – ja laenude võtmine, mis hiljem tagasi maksta tuleb.
Kehtiv riigieelarve seadus aga defineerib riigieelarve tasakaalu teisiti: tasakaalu korral on tulud ja kulud võrdsed. Eelarve puudujäägi korral ületavad kulud tulusid. Tulude ja kulude vahe katmiseks nähakse riigieelarves ette finantseerimistehinguid, mis kajastavad muutusi finantsvarades ja kohustustes.
Finantsvarad on hoiused, antud laenud, ostetud väärtpaberid ja muu taoline. Kohustused on võetud laenud, emiteeritud väärtpaberid ja muud taolised kohustused. Seadus näeb praegu ette võimaluse, et eelarve ei ole tasakaalus ja laenu võtmine ei ole tasakaalustav võimalus.
IRLi retoorikast jääb mulje, et peetakse silmas, et jooksva aasta sissetulekud maksudest ja muust peavad katma sama aasta kulutused, ja nõutakse, et eelarve oleks tasakaalus riigieelarve seaduse tähenduses.
Andrus Ansipi juhitav valitsus oli see, kes Eesti ülikõrge majandustõusu ajal reservide kogumise asemel makse alandas. Sellega anti inimestele illusioon, et nende majanduslik olukord paraneb tormiliselt. Inimesed olid valmis maksma rohkem kui asjad väärt olid, mis põhjustas inflatsiooni ja lükkas edasi ülemineku eurole.
Majandusliku tõusu ajal soovitas riik kõik varud ära kulutada ja veelgi enam: võlgu võtta. Ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudega: kehtestades nendele inimestele, kes laenu võtsid, maksusoodustuse.
Riik võttis ka ise laenu, et oleks võimalik palju kulutada. Soositi ka välisinvestoreid, mis omakorda tõstis kinnisvara hinda. Kuna riik oma tegevusega pigem aitas kaasa majanduse tsüklilisele arengule ning kogutud reserv ei olnud piisav, oli Eestis ka majanduslik langus paraku suurem kui enamikus riikides.
Loomulik on, et headel aastatel kogutakse varusid ja rasketel aastatel kasutatakse neid. Valitsuskoalitsioon soovib selle aga võimatuks teha.
Eelarve peab olema küll tasakaalus, kuid pikemalt ette vaadates tuleb majandusliku tõusu ajal nii palju kõrvale panna, kui palju kulub kriisi ajal olukorra leevendamiseks.
See tähendab, et aastaeelarve ei pea iga hinna eest olema tasakaalus. Heal ajal on see plussis ja vastupidi: kriisist väljatulekuks tuleb teha kulutusi, mille tagasimaksmine vähendab järgmist kinnisvara- ja muud buumi. Seega ei ole hullu, kui vastava aasta eelarve miinuses on.
Maksud peaksid tõusma, kui riigil on raha piisavalt, ja langema, kui riigil rahaga kitsas käes.