Ainult õnneliku lõpuga lood

Edward teab, kes on majas päriselt boss – loomulikult tema. Ja ta on veendunud, et keeld laua peale jalutama minna on välja mõeldud vaid tema kiusamiseks. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Ikka ja jälle saab lugeda kuulutusi varjupaika sattunud kellegi kunagistest lemmikutest – koertest ja kassidest, kes kurja käe või õnnetu saatuse tõttu ilma peale jäänud. Vahel satuvad loomad ka juhuslikult ekslema – nende õnn on, kui omanik nad ajalehekuulutuse pealt ära tunneb ja järele läheb. Mõne looma õnn on aga talle sootuks uut kodu pakkuv hea inimene. Kui nad saaksid, räägiksid nad meile oma loo. Läheme neile külla.

Üks lugu, kolme täiskasvanud kassi, Elizabethi, Adele ja Edwardi oma, räägib nende kodutuksjäämisest pärast perenaise surma. Need kassid elasid korteris eaka perenaise juures ja olid harjunud elama ainult toas. Kui perenaist enam ei olnud ega olnud ka kedagi, kes oleks saanud neile kodu pakkuda, sattusid kiisud mullu aprillis Valga loomade varjupaika.

Seal olid nad esialgu keskkonnavahetusest ilmselgelt heitunud, kuid ajapikku kohanesid. Ka varjupaiga perenaine ja suur sõber Helle Raja iseloomustas neid kui väga sõbralikke ja rahumeelseid kiisusid. «Sellised malbed ja tagasihoidlikud olid nad meil. Kahjuks piiras koduvalikuid see, et nad ei olnud kunagi käinud õues ja esialgu ei oleks saanud õueeluga hakkama. Pakkuda saime neid ainult korterikassideks.»