Aeg valida välja rahvusmaastikud

Urve Sinijärv Foto: Erakogu

Iga rahvas on tugevalt seotud maaga, kus ta elab. Ega ilmaasjata öelda, et ollakse kuskilt juuri pidi pärit. Seetõttu seostub ka visuaalne pilt seoses mõistega «maastik» inimestel ühe esimese asjana kindlasti kohaga, kus ollakse kasvanud, kust on pärit vanemad või mis on lihtsalt hinge läinud. Mõnel inimesel võib selliseks paigaks olla näiteks pankrannik, rabamaastik või Lõuna-Eesti kuppelmaastik, teisel jällegi Tallinna vanalinn või tööstuslik Kultuurikatla ala.

Maastikel on suur identiteediväärtus, seda nii üksikisiku, perekonna kui kogu rahva seisukohalt. Igaühel on oma isiklikud maastikud, millega end samastada, rahvusel tervikuna võib neid olla aga isegi mitu. Maastik koondab endas ühekorraga nii meie loodust, kultuuri kui ajalugu ning on kõige selle kehastus.

Läheneva Eesti 100. sünnipäevaga seoses on üles kerkinud idee valida välja meie rahvusmaastikud. Mõte iseenesest ei ole uus. Kümmekond aastat tagasi on selleks ära tehtud suur eeltöö maakonnaplaneeringutes ning seal tehtud valikute põhjal on rahvusmaastike väljavalimine ette nähtud ka üleriigilises planeeringus Eesti 2030+.