Mesilaste hukkumist või nende kahjustamist põhjustab pahatihti taimekaitsevahenditest tekkinud mürgistus. Kui kahjuritõrjet aga õigesti ja hea tava reeglite järgi teha, saab massimõrva ära hoida.
Hea tava aitab säästa mesilaste elusid
13. juuni 2015, 14:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Looduse ja korjemaade puudust mesilastel Eestis pole – üle poole meie kodumaa territooriumist on kaetud metsade, soode, rabade, niitudega ja teiste loodusmaastikega. Mesindusele on aga tekitanud probleemi inimene ise. Nimelt kasutatakse viimasel ajal aina rohkem ja üha tugevama toimega taimekaitsevahendeid, mis mõjutavad oluliselt mesilaste tervist.
Põllumajandusameti taimekaitse ja väetiste osakonna juhataja Jan-Roland Raukase sõnul on mesilasperede hukkumise ja taimekaitsevahendite vahel reaalne seos. Samas ei saa probleemi tema hinnangul siiski väga suureks pidada, sest nii 2013. kui 2014. aastal pöördus nende poole selle murega viis mesinikku. Kui seda võrrelda mesinike koguarvuga, on tegemist üsna väikese numbriga.
Samas tõdes Raukas, et alati mesinikud mesilaste hukkumisest neid ei teavita või ehk ei oskagi seda kahjuritõrjega seostada. Seega ei ole võimalik päris täpselt kindlaks määrata, palju neid juhtumeid on.
Ametnike käed jäävad lühikeseks
Raukase sõnul on põllumajandusameti läbi viidud analüüside tulemusena selgunud, et talunikud on kasutanud mesilastele mürgist taimekaitsevahendit, mis sisaldas dimetoaati. Lubatud on see kasutamiseks teraviljadel ja köögiviljadel, kuid mitte rapsil, nagu mõnikord on tehtud.
Talunikud on sellist tõrjevahendit eelistanud just oluliselt odavama hinna tõttu ja nii ongi loodetud kasu asemel hoopis kahju saadud – mesilinnud on hukkunud. Teisalt on juhtumeid, kus talunikud on kasutanud taimekaitsevahendeid valel ajal. Hea tava ütleb, et tõrjet ei tehta põldudel mesilaste korje ajal päeval, vaid õhtul, kui see on mesilindudele ohutum.
Raukase kinnitusel teeb põllumajandusamet küll vastavalt võimetele kontrolli taimekaitsevahendite kasutajate seas, kuid ka nende silmad ei jõua igale poole. «Saame kontrollida talunike põlluraamatutest, mida on tõrjeks täpselt kasutatud, kuid talunikud, kes nõudeid rikuvad, lihtsalt ei fikseeri kasutatud tõrjevahendit põlluraamatusse.»
Kontroll käib aga ka naabrivalve kaudu. Seega, kui inimesed ise juhtuvad rikkumisi pealt nägema, soovitab Raukas sellest põllumajandusametile teada anda – eriti kui tegemist piirkonnaga, kus asub mesitarusid.
Naabrid peavad omavahel suhtlema
Tõlliste vallas Vilaski külas mesitarusid pidava Tõnu Sõrmuse sõnul tema mesilaspered seni taimekaitsevahendite tõttu hukkunud pole. «Naabritega on kokkulepe, et kui nad alustavad tõrjet, siis teavitavad nad mind sellest.»
Samas rõhutas temagi, et oluline on putukatõrjet teha õhtul. Seega on esmatähtis naabrite omavaheline suhtlemine, et mõlemad saaksid rahus oma asja ajada – mesinik mesitarusid pidada ja põllumees põldu harida.
Õru vallas Nurme talus mesindusega tegelev Ott Papagoi ütles samuti, et temal põllumeestega probleeme ei ole olnud. Praegu on tal umbes 100 taru ning ta loodab, et kahjurite tõrje tõttu ükski neist tühjaks jääma ei pea.
«Seni on olnud koostöö naabritega ideaalne. Keegi ei ole tõrjet teinud valel ajal ega valede vahenditega. Võib rahul olla.»
Samuti märkis ta, et tema teada Õru vallas hea tava reegleid ei rikuta ning seega võib ta mesinikuna õnnelik olla.
Mesilaste hukkumisest pole kasu kellelegi. Kui põldur peaks oma tegevusega mesilaspere hävitama, kaovad tegelikult tema enda saagile kasulikud tolmeldajad ning seetõttu peaksid mesinikud ja põllupidajad mõlema hüvanguks omavahel suhtlema. Kui põllumees on mesilaste vastu heatahtlik, võib tänulik mesinik talle tänutäheks isegi purgi magusat mett kinkida.