/nginx/o/2015/06/25/4215791t1h7772.jpg)
19. juunil sängitati esivanemate sekka kodumulda ajaloolisel Viljandimaal, praegusel Valgamaal Riidajas siinse vana aadliperekonna järetulija Wolf-Dietmar Alexander Herbert von Stryk.
Von Stryk jõudis puhkama omaenda kabeliaeda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Von Strykide perekonna ajalugu on Liivimaal vaadeldav tagasi üle poole aastatuhande ja kokku oli nende hoole all 30 valdust. Laiemalt sai kõik alguse Riidajast, otseselt pärineb Wolf-Dietmar von Stryk Suure-Kõpu mõisast, mille viimane omanik oli tema vanaisa Alfred Georg Alexander von Stryk, kes võitles vabatahtlikuna Vabadussõjas Balti pataljonis ja langes 1919. aastal.
«Noor Eesti riik jäi sellele perekonnale võlgu,» sõnas sõpra meenutades Olav Renno. «Suure-Kõpu mõis võõrandati ja langenu perele ei eraldatud midagi.»
Kodumaal kodutuks jäänud lesk kolis lastega Dresdenisse, kus ainsa perepoja, Aleksander Reinhold Carl von Stryki perre sündis 1937. aastal poeg Wolf-Dietmar Alexander Herbert.
«Mina olin kuueaastane ja tema seitsmeaastane, kui meie maja rusudeks pommitati ja tema isa langes,» meenutas perekonna esindaja, kes kasvas Wolf-Dietmariga koos üles kui vennad. «Eesti oli tema jaoks teine kodumaa. On hea, et ta siia maeti. Von Strykid on tänapäeval pillutud üle maailma laiali. Me elame Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas ja Austraalias. Pere jaoks on raske kokku tulla, kuigi tahaks.»
Lapsepõlves kodus palju baltlaste mälestusi ja jutuajamisi kuulanud, tõi saatus Wolf-Dietmar von Stryki 1990. aastate alguses äsjavabanenud Eestisse, kust ta leidis armastava abikaasa – proua Elma. Nii sidus ta end ajaloolise kodumaaga jäägitult ja suguvõsa uurimine väljendus balti aadlile omaselt selgelt ka nähtavates ja tulevikku ulatuvates vormides: teda jäävad sajanditeks meenutama taastatud kabel ja ajalooraamat.
Praegu kehtiva territoriaaljaotuse järgi Valgamaale jääva von Strykide kabeli Riidajas pühitsesid 2001. aastal tollased EELK peapiiskop Jaan Kiivit ja Viljandi praost Jaan Tammsalu. Wolf-Dietmar von Stryki matusetalitusel taastatud Riidaja kabelis teenisid lahkunut aastate jooksul hästi tundma õppinud EELK Viljandi praostkonna vaimulikud Hedi Vilumaa ja Arvo Lasting.
On vähe neid Nõukogude okupatsiooni ajal laastatud kabeleid, mis vabaduse saabudes piiritaguste järeltulijate abil uuesti üles ehitatud, kuid et kabeli taastaja ka esivanemate kombe kohaselt kodumulda maetud saab, sellest pole varasemaid teateid ei Eesti-, Liivi- ega Kuramaalt. Riidaja kabel asub pisut mõisast eemal, imekaunis paigas põlispuude all. Kabelis ja kabeliaias puhkavad kokku ligi 40 von Strykide perekonna liiget. Eelmine matus samale kalmistule jääb 20. sajandi esimesse kümnendisse.
Kabelil hoiab silma peal perenaine Maimo Mirka, EELK Helme Maarja kogudus peab kabelis jumalateenistusi keskmiselt kuus korda aastas. Põdrala vallavanema Aivar Uibu sõnul ei teinud vallale kui maaomanikule vanale mõisakalmistule matmiseks loa saamisel takistusi ei muinsuskaitse ega riik. Põdrala vald on eestikeelsena avaldanud ka Wolf-Dietmar von Stryki esmalt saksakeelsena ilmunud perekonnakroonika.
Wolf-Dietmar von Stryk oli mees, kelle tegevus, samamoodi nagu tema juuredki, ületas praeguse Viljandi- ja Valgamaa piire ja just seetõttu jäi ta mõlemal pool vajalikust vähema tähelepanu alla. Loodetavasti aitab mälestus temast meil tulevikus paremini ajaloolist tõde avastada ning murda 19. sajandi lõpu venestamise aegseid müüte.
Kuigi matus on alati kurb sündmus, õhkus sellest väärika perekonna esindaja lahkumisest ja kojujõudmisest nii palju hingepidet pakkuvat: Riidajas on lummavalt kaunis maastik, kuhu armastavad käed on püstitanud kabeli, et meenutada olnut ja toetada tulevat.