/nginx/o/2015/06/26/4218415t1h6008.jpg)
Kui Valgast pärit ja ajakirjandust õppinud Jana Solom ning Viljandi näitleja Ivo Reinok tundsid, et edasine elu liialt etteaimatavat rada hakkab kulgema, otsustas kihlatud noorpaar oma päevatööd üles öelda, üürikorterist välja kolida, seljakotid pakkida ja Aasiasse põrutada. Nende edasine plaan oli lihtne: minna ja vaadata, mis juhtub. Seda, mis juhtus, saab alates järgmisest reedest juba teleekraanidelt vaatama hakata.
Kes poleks mingil eluetapil olnud olukorras, kus kõik on justkui hästi, kuid samas ka ei ole? «Pidevalt oli see tunne, et kas see ongi nüüd kõik – saame lapsed, võtame laenu, ostame maja ja elame nii nagu ühiskonna poolt on justkui ette kirjutatud,» meenutas Jana mõtteid, millest ajendatud seiklus mõlemale noorele tagasi vaadates elumuutvaks kogemuseks sai.
Varem oli paar Aasia maadest käinud vaid Tais, mis mõlemale kustumatu mulje oli jätnud. «Selline ettearvamatu, aga samas ilus paik,» kirjeldas Jana maad, mis noortele tulevikureisi tarbeks asendamatuid teadmisi ja kogemusi pakkus.
Näiteks leides mõne kohaliku sõbra, said nad kiirelt sotti, et sealsed asjad maksavad tegelikult oluliselt vähem kui klassikalisele turistile, kes giidi juhatusel hotellist hotelli käib. Nemad eelistasid giidile enda teadmisi ja seljakotte. Seda vaatamata tõsiasjale, et sellisel viisil reisides kuritegevusest ja pimedatest nurgatagustest puudu ei tule.
Väljakutsed kaasa ja tehnika selga
Tõelisele seiklusele asudes oli seega mõlemale sobiv reisiviis välja valitud. Kõike eluks ja elu salvestamiseks vajaminevat tehnikat täis kotid seljas, kasutasid nad liikumiseks põhimõtteliselt kõike mis liikumiseks mõeldud: lennukeid, ronge, busse, minibusse, autorikšasid, laevu, rollereid ja jalgrattaid. «Aasia on eurooplase jaoks üldiselt odav, ent ringi reisimine läheb lõpuks ikkagi kulukaks,» tunnistas Jana. Kohalikega pileti hinna üle kauplemine sai nende igapäevaseks tegevuseks.
Seda, millistes maades nad täpsemalt käisid, mida seal kogesid, keda kohtasid ja kuidas nii mõnigi kogemus elu üle järele mõtlema võttis, noored enne saate eetrisse jõudmist avaldada ei tahaks. Näiteks olevat nad juba reisile minnes sõpradelt ülesandeid ja väljakutsed täitmiseks kaasa võtnud. «Sealhulgas andis meile ühe hullu ülesande kaasa ka Mihkel Raud, aga mis see oli, peab ka juba saatest vaatama!»
Samas lubavad nad, et iga osa saatesarjast saab olema täiesti omanäoline. «See on justkui sõbra rännak, millega käsikäes oma diivanilt kaasa saab rännata,» rääkis Jana, kelle arvates pole varem nii otsekohest ja ausat reisisaadet tehtudki. «Anname küllalt põhjust enda üle ja endaga kaasa naerda ning kogeda neid hetki nii, nagu meie neid tundsime.»
Kui Jana saate režissöörina pani paika sündmustiku, sihtpunktid ja filmimise plaanilise poole, tegeles Ivo kõige sellega, mida planeerimise abistamiseks tarvis oli. Samuti oli Ivo vastutada kõik tehnikaga seotu. «Laadisin akud täis, tühjendasin mälukaarte ja olin abiks kõige muuga.» Ivo sõnul on Jana sündinud planeerija ja juht ning rollid jaotusid nene kahe vahel täiesti iseenesest.
Noortel oli kaasas ka droon, mille abil uhkemad taevakaadrid võimalikuks said. «Ivo oli väga tubli piloot,» kiitis Jana, kes ei saanud jätta mainimata, et korra olevat Ivo lasknud selle siiski ka taevast alla kukkuda. Kokkuvõttes olevatki Ivo olnud eelkõige tugev ja hulljulge osapool, kes samal ajal kui Jana kõrval naeris ja filmis, igasuguseid hullusi tegi.
Hirm varguste ees oli õigustatud
Nii naerust kui nutust ja ohtudest ettearvamatus Aasias rännates Jana ja Ivo ei pääsenud. «Ohutu selle reisi kohta kindlasti öelda ei saa,» nentis Jana. Varguseohu tõttu pidevas valveseisus olemine tõi endaga kaasa nii mõnegi juhu, kus noorte ajataju kadus ja ringi ekslemine nad sekeldustesse paiskas.
Näiteks tõi Ivo välja juhtumi, kus ta ennast äärepealt surnuks ehmatas. Järjekordse väsitava päeva lõpuks akusid laadima pannes oli ta endalegi märkamatult ajutise öömaja rolli täitnud hüti ukse lahti unustanud. Hommikul kell viis ärgates ja ukse pärani eest leides olid mõlemad valmis oma tehnikale hüvasti ütlema.
Järele vaadates leidsid nad küll väärtusliku tehnika alles olevat, kuid samas osa nende rahast oli kadunud. «Turistidelt varastatakse tihti vaid natuke või pool nende rahast, et tekiks tunne või kahtlus, et ise kaotasin. Nii ei tule hotellil jama kaela ja inimene ei saa kunagi lõpuni kindel olla, et ta seda ise ei kaotanud,» rääkis Ivo sealsete varaste taktikast, mis tegelikult üsna hästi töötama pidavat.
Saatesse muidugi kõik materjal ei mahtunudki. Sellest saavat Jana sõnul veel omakorda ühe osa teha – kas ja millal, annab arutust tulevik. Väljajäänud materjali meenutades rääkis Jana seigast, kus ta plaan oli üle kivide hüpates ühe koseni joosta, samal ajal kui Ivo kogu asja eemalt filmib. «Ma loomulikult kukkusin ilge pauguga vastu kive käe katki ja mul käes olnud kaamera sai ka paugu.»
Hiljem vaadates, kas midagi ka filmile jäi, tuli välja, et Ivo oli kaamera sisselülitamise asemel välja ja väljalülitamise asemel hoopis sisse lülitanud. Ühesõnaga lindile jäi Jana ennastsalgava jooksu asemel see, kuidas Ivo oma jalgu filmib. «Mitte, et see oleks midagi olulist olnud, aga naljakas hetk oli. Võtsime kõike huumoriga.»
Elumuutev ja teineteist lähendav kogemus
Nagu arvata võibki, tõi kahekesi võõral maal ringirändamine endaga kaasa ka omavahelisi pingeid. «Kuna Jana oli kõige lähemal, sai ta päris palju minu närvilisust tunda, mis ootamatutes olukordades välja lõi. Aga eks me oleme piisavalt kaua koos olnud, et oskame teineteist sellistes situatsioonides maa peale tagasi tuua,» rääkis Ivo.
Samas saate jaoks midagi varjama nad ei hakanud. Piiksudest ebasündsate sõnade asemel ja otsestest väljaütlemistest, nagu neid ikka vahel ette tuleb, puudust ei ole. «Mingit lavastamist nagu mängufilmis, me ei teinud ja selleks polnud ka tarvidust,» ütles Jana, kelle sõnul piisas täiesti ka elust enesest, mis materjali omajagu ette andis.
Ühised läbielamised lähendasid neid veelgi. «Sain aru, et lisaks sellele, et Jana on minu elukaaslane, on ta ka minu tõeline sõber,» ütles Ivo. Päris uusi tõelisi sõpru nad aga ei leidnudki, kuna selleks vajaminevat aega teel olles lihtsalt nappis. «Küll aga kohtusime paljude inspireerivate ja südamlike inimestega, keda tahaks kindlasti veel näha. Samas leidus ka kahtlasi tüüpe, kes igal sammul raha tahtsid saada.»
Rääkides elumuutvatest hetkedest, kumbki ühtegi konkreetset seika välja tuua ei osanud. Pigem olevat elumuutvaks saanud terve reis tervikuna. Seda koguni sellisel määral, et Eestisse naastes ei osanud noored enam Tallinna linnaelusse sobitudagi. «Oli tunne, et tahaks tagasi, ja üsna kiiresti tekkis tunne, et vabadus libiseb käest ja rutiin pressib jälle peale,» rääkis Ivo.
Tulevikuplaane nad ennustada ei oska. «Usaldame hetkel elu ja vaatame, mis juhtub.» Küsimusele, kas noortel saate vaatajatenumbrite poolest edukaks osutumisel millegi uue sarnase ettevõtmine mõttese tuleks, vastasid mõlemad, et miks ka mitte. «Kui inimestele selline otsekohene saade meeldib, siis ...»
Kümnest pooletunnisest osast koosnevat saatesarja nimega «Käsikäes Aasiasse» saab näha alates 3. juulist Kanal 11 eetris ja sügisest ka Kanal 2 vahendusel. Esimeses saates tutvustavad noored end vaatajatele ja räägivad, millest reisi nimel loobuma pidid. Ühtlasi saavad nad ka sõpradelt kaasa ülesanded, et reis liialt lihtne poleks. Ees ootavad palmid, meri ja ootamatused ...
Vaata saatesarja treilerit:
/nginx/o/2016/02/05/5014007t1h0884.jpg)