/nginx/o/2016/02/05/5014009t1h7f7b.jpg)
/nginx/o/2015/07/03/4239683t1hdcb6.jpg)
Eha Kübarsepp on kohalik ajaloohuviline, kes Iigaste ajaloo talletamisel teinud ära suure töö. Eha ise on läbi elanud küüditamise ning teab rääkida külainimeste saatusest tol raskel ajal.
Lehmalüpsil tekkinud ideest sündis muuseum
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eha andmetel küüditati Iigastest 16 inimest. «Kõige nooremad olid nelja- ja üheksa-aastased poisid. Kõige vanem, kes ära viidi, oli 89aastane Moorits Kark.»
Vanaproua mäletab, et too eakas mees pidas vastu kuni poole reisini ning siis heideti tema elutu keha rongist välja ega antud aega teda kombekohaselt mattagi.
Ehal on väga täpselt meeles, kuidas kõik sel õhtul käis. «Meile anti aega paar tundi, et oma asjad pakkida ja seejärel alustasime oma teed. Mäletan, et 29. märtsi õhtul kell 11 tõusid inimesed rongis püsti, et laulda veel viimast korda hümni, samal ajal kui riigipiirist üle sõitsime.» Siberisse jõudis Eha 12. aprillil ning veetis Irkutski oblastis Baikali lähedal järgmised 12 aastat.
«Ainus süü, mida meile ette heideti, oli, et laudas oli rohkem kui üks lehm. Seega olime me kulakud.» Samas teab Eha ise, kes nende pere peale kaebas. Ta ei jõua siiani ära imestada, miks ei ole nende pealekaebajate nimesid avalikustatud, kuigi nende pärast kannatasid väga paljud süütud inimesed.
Eha tuli tagasi kodukülla 1968. aastal ning see, et neid lubati kodukohta, oli tol ajal haruldus. «Ilmselt pääsesime tagakiusamisest, kuna meie süü ei olnud poliitline,» arvab ta tagantjärele.
Eha suur panus koduküla mineviku talletamisel on 2001. aastal avatud Iigaste külamuuseum. Muueum kasvas välja tegelikult hoopis lehmalüpsil tekkinud ideest. «Tahtsin teha sellist talutoa moodi asja, kuid asi paisus lõpuks muuseumilaadseks.»
Muuseum asub praegu kunagise mõisa kõrvalhoones, milles on koha leidnud hulk huvitavaid esemeid. Väga palju on fotoalbumeid kohalike elanike tegevusest, samuti on väljas põlluharimises kasutust leidnud vahendeid, mille Toomas Kübarsepp oma kätega taastanud. Üks tähelepanuväärsem eksemplar on kindlasti mõisaajast pärit tuletõrje veepump. Samas on neil ette näidata ka aastast 1884 pärinev piibel, mis seisab tagumises toas laual.
«Sõitsime koos Toomasega talust tallu ja küsisime inimestelt, mida nad saavad muuseumi tarbeks anda,» kirjeldas Eha tööprotsessi. Muuseumitoas on veel koha leidnud voodi koos põhumadratsiga, põrandal lebab häll ning nurgas on suur kummut. «Meil on olemas ka käsitsi tehtud arvepidamine ning selle alusel on muuseumis umbes 400 eset,» täpsustas vanaproua.
Ajaloohuvilisena on ta uurinud lähemalt ka Iigaste mõisa minevikku ning olnud kirjavahetuses viimase mõisniku Schultzi järeltulijatega. «Mõisniku järeltulijad on käinud meil külapäevadel külas.»
Nüüdseks on aeg nii palju edasi läinud, et mõis hakkab ajaloo hämarusse hääbuma – peahoone hävis juba sõjakeerises ning viimased Schultzid lahkusid siit kandist 1939. aastal, osa nende järeltulijatest elab Eha teada Kanadas ja Saksamaal.