Iga-aastases võitluses kartulimardikaga jääb inimene omapäi

Kartulimardika vastsed kasvavad täis ja lähevad siis mulda nukkuma. Foto: Liina Loorits

Erksavärvilised kartulimardikad on taas põlde vallutama asunud. Linnud neid ei taha ja nii tuleb inimesel omapäi selle nuhtlusega võidelda.

Kuigi tegu ei ole inimesele ohtliku putukaga, pole see kuuejalgne kahjur kindlasti ühelgi põllul teretulnud ja temast lahti saada pole lihtne.

Valga turul kartuleid müüv Olga Pedaja tõdes, et temalgi on tulnud kutsumata külalisega võitlust pidada. «Ainus võimalus on kasutada mürki,» on Pedaja seisukoht. Mardikate korjamisest tema hinnangul suurt kasu pole. «Põllud on selleks lihtsalt liiga suured ja keegi ei jõuaks neid ära korjata,» rääkis ta oma kogemustest.

Eelmisel aastal tuli selle nuhtlusega võidelda ka Helme vallas kartuleid kasvataval Õie Pavelsonil, kuid tänavu tal seda muret ei ole. «Sel aastal kasvatan kartuleid vaid oma tarbeks ja vahetasin ka maad, kus neid kasvatan. Ilmselt just see ongi põhjus, miks need kahjurid mind tänavu ei kimbuta,» lisas ta ja pakkus, et küllap on jahe ilm samuti üks põhjustest, miks mardikaid tänavu vähem on.

Korjamisel suurt mõtet pole

Laatres kartuleid kasvatav Mati Kivipalu sõnas, et temal mardikatega suuri probleeme ei ole olnud. «Kui tegemist on väikese põlluga, võib mardikate ärakorjamisest kasu olla, kuid suurema kasvatuse korral on see väga aeganõudev ja põllumeestel ei ole väga palju aega selliseks tööks,» oli ta sama meelt Pedajaga.

Eesti taimekasvatuse instituudi taimekaitse osakonna juhataja Pille Soovälja kinnitas, et kartulimardikas on väga mitmekülgne ja paindliku elutsükliga putukas.

«Tema tõrje on keeruline, sest ta on hästi kohastunud ebapüsivate keskkonnatingimustega.» Putuka levikule aitavad kaasa äikesega kaasnevad õhuvoolud ning kagust ja lõunast puhuvad soojad tuuled. «Nad on võimelised lendama mitu kilomeetrit, et toituda mujal,» sõnas Sooväli ning seda kinnitas ka entomoloog Liina Loorits.

Oluline kahju

Kahjustusi põhjustavad nii mardikad kui tõugud, toitudes maavitsaliste, näiteks kartuli-, tomati- ja paprikataime lehtedest. Tõugud toituvad esialgu koorumiskohas, jättes maha väikesed närimisaugud. Hävitustööd alustavad kahjurid eelkõige nõrgemate taimede peal, kuid massilise leviku korral võivad mardikad hävitada taimed täielikult. Kahjustuste tagajärjel on häiritud kartuli normaalne kasv ning saagikadu võib olla 5–20 protsenti.

Taimekasvatuse instituudi andmetel on esimesed selleaastased teated kartulimardikate kohta pärit juunist, kui need avastati Tartumaalt Unikülast. Pärnumaal Kilingi-Nõmme lähedal oli täheldatud aga juba massilisi leide ning Vändra kandist tuli teateid ka jaanipäeva paiku.

«Teada on, et mardikad armastavad eriti Võrtsjärve, Peipsi ja Suure Emajõe piirkonda. Talvituma lähevad nad juba Võrtsjärvest lõuna poole. Samas jõuab tuultega siia mardikaid nii Lätist kui ka veel kaugemalt,» sõnas Sooväli.

On ülioluline hävitada sügisel ka taimejäänused ja igal aastal peaks uue kartulipõllu rajama eelmisest eemale. Lisaks on tähtis tasakaalustatud väetamine, mis aitaks taimedel kahjuritele paremini vastu seista. Samas peaks tegelema ka umbrohutõrjega, et kahjuritelt toiduallikas ära võtta.

Keemilise tõrje kasutamine on edukas tõukude ja noormardikate ilmumusel. Kuna mitmes Euroopa riigis on kartulimardikas muutunud juba kemikaalite suhtes vastupidavaks, tuleks kaaluda muid tõrjevahendeid. «Väikeseid põlde võib kasta tugeva toimega taimede, nagu näiteks soolikarohu, salvei, tilli, naistenõgese või basiiliku leotisega,» soovitab Sooväli. Samas peaks tõrjekemikaale vahetama.

Jälgimine on pool võitu

Mardikate käsitsi korjamine vähendab kevadel välja ilmuvate isendite arvukust. Kui tegemist on väikeste põldudega, tuleks neid regulaarselt jälgida ja kahjurite ilmumisel need ära korjata.

«Lihtsam on taimelt mardikad ja tõugud seebiveega täidetud anumasse raputada ja seejärel hävitada. Samuti on mõttekas teha korjet hommikul, kui mardikad on jaheduse tõttu vähem liikuvad,» soovitab Sooväli. Eemaldada või puruks litsuda tuleb ka lehe alumisel küljel paiknevad munad.

Kartulimardikatel puuduvad looduslikud vaenlased, sest näiteks ei ole andmeid, et linnud neid sööksid. Küll aga võivad lepatriinud ja kiilassilmad hävitada mardikate mune. Seega jääb inimene võitluses selle pahategijaga suuresti üksi ning abi on tal loota vaid oma kätetööst või kemikaalidest.