Päev Leiutajatekülas: Lottemaa üllatab mitme uuendusega

Jaan-Jakob teeb oma õele Anna-Loorele kärusõitu.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Lottemaal on suvi täies hoos ja sel aastal on Leiutajatekülas tuttava kõrval palju uut.

Lähen Lottemaale esimest korda. Mind tervitab turundusjuht Liis Talv, kes on Leiutajateküla ekskursioonil mu giid. Muutun elevaks juba piletiputkast möödudes, kuna vastu tulevad esimesed tegelased: rännukoer Klaus ja karuonu

Eduard. Karu on Lottemaale kolinud alles sel aastal – seda üheskoos mesilase Susumu, Läti kärbse Ruta ja jänesest doktoripreili Avega.

Leiutajatekülas on nutiajastu

On võimatu märkamata jätta sissepääsu juures asuvat suurt värvilist torni. Turundusjuht selgitab: kui varem oli see Adalberti alla vaatamise torn, siis alates sellest aastast on suur ehitis hoopis interneti avastamise torn.

Ronin esimesele korrusele, et lugeda vaimukat lugu sellest, kuidas Adalbert kissellisööjatest internetimehikeste abiga mobiilse interneti leiutas. Kui vaatan kõrgele torni tippu viivat treppi, tunnen kõhedust. Seda enam paneb imestama, kuidas umbes kümneaastane poiss jookseb trepil minust mööda, jõuab all seisva emani ja kurdab talle kõrgusehirmu asemel hoopis: «Mu jalad on jooksmisest nii väsinud!»

Ent interneti avastamise torn ei ole ainus, mis näitab, kuidas Lottemaa nutiajastuga kaasa läheb. Giid viib mu sel aastal koostöös Elektrumiga avatud sõbraliku energia alale, kus saab võrkkiikedel laadida ennast ja suurest puukastist välja tulevatest juhtmetest oma nutiseadmeid.

Tekib küsimus: kui Lottemaal on nii palju teha, miks peaks keegi üldse mobiiltelefoni või tahvelarvutit kasutama ja selle jaoks akulaadijat vajama? Selgub, et tänapäeva inimese harjumust pidevalt nutiseadmesse piiluda on Lottemaal arvesse võetud ja sel aastal rajati koostöös EMT Elioniga mobiiltelefonidele Lottemaa rakendus. See annab teemapargi kohta infot, võimaldab osta pileteid, vaadata Lottemaa kaarti ja mängida kohapeal mobiilimängu.

Suur rõhk rahvusvahelisusel

Sõbraliku energia ala lähedal asub planetaarium. Olen oma tuttavalt Lottemaa töötajalt kuulnud, et see on üks koht teemapargis, kus tasub kindlasti käia. Meie sinna jõudmise ajal on aga planetaariumiseanss juba käimas ja siseneda ei tohi. Ebaõnn tabab mind teiselgi katsel – veidi hiljem üksi tagasi tulles loen sildilt, et järgmine etendus ei ole mitte eesti-, vaid lätikeelne.

«On päevi, kui eestlasi ja lätlasi on peaaegu pooleks,» sõnab turundusjuht. Seetõttu pannaksegi sel aastal rohkem rõhku lõunanaabritele – peale sissetoodud lätikeelse planetaariumiseansi räägib näiteks uus tegelane Ruta nii eesti kui läti keelt.

Mulle näib, et Lottemaa külastajad on üsna rahvusvaheline seltskond – kuulen ringi jalutades veel soome ja vene keelt. Karuonu Eduard, kellega mõnel korral Leiutajatekülas seigeldes kohtun, räägib, et ta on Lottemaal kohanud ka Iisraelist pärit tüdrukut.

Turundusjuhi jutust selgub, et Lottemaa on muuski mõttes järjest rahvusvahelisem. Kui praegu turundatakse end aktiivselt Eesti ja Läti turul, siis edaspidi kavatseb Lottemaa seda tegema hakata ka Skandinaavia maades, eriti Soomes.

Sümbioos loodusega

Puude vahel asuvas seikluspargis püüab tähelepanu köitest võrgu juures rippuv suur ämblik. Talv osutab ämbliku kõrval kasvavale männile ja sõnab, et on seal istumas näinud kahte kakku. Tõestuseks näen mobiiltelefoniga tehtud fotot, millel suured uhked linnud sellesama puu oksal istuvad.

Ka karuonu Eduard uurib metsatukas kasvavat puhmastikku ja lausub: «Näe, varsti saab mustikaid!» Pärisloodus ning Leiutajateküla sitikatest ja loomadest koosnev elanikkond on Reiu metsade vahel põimunud.

Käime ära teemapargi mereäärses osas. Terrassikohvik on uks Lottemaa ja Reiu ranna vahel: teemapargi külastajad saavad soovi korral ujumas käia ja rannas ilma nautivad suvitajad kohvikus keha kinnitada. Turundusjuht räägib, et veeäärset ala uuendati sel aastal. Sinna paigaldati riietuskabiinid ja puust laevakesed. Üks alus kannab nime Romantika.

Kõigele on mõeldud

Olles pea kogu Lottemaa läbi käinud, jääb mulje, et igaühele leidub seal midagi. Mudilastele mõeldud atraktsioonide kõrval on maja kõige pisematele ja nende emadele. Lotte isa Oskar naerab, et tema leiutamiskuuri jäävad isad klotsidest leiutisi kokku panema teinekord kauemakski kui lapsed.

Märkimist väärib, et sellest aastast on Lottemaal järelveetavad kärud, mille sees on vanematel hea oma mudilasi ja kas või raskeid kotte vedada.

Lottemaal on kõik isemoodi, ent mõjub täiesti loomulikuna. Ei leidu ühtki asja, mis ei käiks Leiutajateküla iseloomuga kokku. Isegi prügikastid näevad välja nagu Oskari viimased leiutised. Iga majakese sisustus on täpselt selline, nagu seda ette kujutada võib: ainus, mis reedab, et ma pole tõesti kassipoiss Bruno kodus, on trepi all olev uks kirjaga «töötajatele».

Olen veidi kurb, et Lotte multifilme hiljuti vaadanud ei ole, kuna usun, et siis oskaksin pisiasjadele veel rohkem tähelepanu pöörata ja seoseid luua. Kui küsin giidilt, mis toimub Lottemaal vihmastel päevadel, vastab ta, et sel puhul on heaks abiks üle teemapargi paigutatud kõlarid, mille kaudu lapsi majadesse varju kutsutakse.

Just selsamal hetkel teevad kõlarid häält: Lotte teatab peagi algavast etendusest. Kui sinna suundume, kergitab Talv pisut saladuskatet ja ütleb, et varsti saavad lapsed näha täiesti uut näidendit. Nii etendust vaadates kui tegelasi küla peal kohates on kõik muigamapanevalt äratuntavad: Lotte ja Bruno pakatavad energiast ja jänesepoiss Albert on nii häbelik, et tahaks teda julgustavalt õlale patsutada.

Kui enne lahkumist ühe Lottemaa töötajaga vestlema jään, lausub ta, et kõige suurem probleem, mille üle pered kurdavad, on ajapuudus. Suures teemapargis on palju vaadata ja sinna alles õhtupoolikul minnes ei ole aega kõigega tutvuda.

Minu suurim mure on aga see, et ma ei ole enam kümneaastane. Külastus paneb mind soovima, et Lottemaa oleks rajatud palju varem. Olenemata sellest, et olen poole vanem kui Lottemaa keskmine külastaja, olen oma esimese reisiga Leiutajatekülasse igati rahule jäänud.

Tagasi üles