Koduaias on imelihtne jõhvikaid, mesimurakaid ja pohli kasvatada

Pohlasaak on Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis tänavu tavalisest rikkalikum. Foto: Jüri Rüsülainen

Aednik-aiakujundaja Piret Pihtjõe kinnitab, et metsamarjade kasvatamine koduaias ei ole sugugi keeruline, kui luua neile sobivad kasvutingimused.

Metsataimedele sobivaima kasvupinnasena nimetab ta freesturvast. Ehkki üksikuid taimi võiks peenrasse istutada nii, et täita istutusauk turbaga, ei pea Pihtjõe seda siiski mõistlikuks, sest turvas neutraliseerub sel moel üsna kiiresti. «Otstarbekam, loomulikum ja kenam on rajada turbapeenar,» õpetab ta.

Suurus loeb

«Turbapeenra suurus on aiakujunduslikust aspektist vaadatuna väga oluline. Liiga väike peenar ei pääse mõjule. Enamik metsataimi talub kasvatamist kõrgpeenras, aga jõhvikas võib seal kuivale jääda, kui peenart regulaarselt ei kasteta. Kõrgpeenar kuivab lauspäikeses kiiremini, aga kultuursordid jälle viljuvad päikese käes paremini,» argumenteerib aednik.

Kõige lihtsam viis aeda turbapeenar saada ongi Piret Pihtjõe meelest siiski niinimetatud kõrgpeenar rajada. «Turbaala ääristatakse puupakkude, maakivide või turbapätsidega. Kui tõstetud peenar ei meeldi, võib turbapeenra maa sisse ehitada. Ka jõhvikale meeldib selline kasvukoht paremini. Pinnasekihid eraldatakse peenrakanga või geotekstiiliga. Savine pinnas ei nõua kangast, sest see ei segune turbaga nagunii, aga liivase kihi peale peab kanga panema,» õpetab ta. Seevastu paesel pinnasel on turbapeenra tegemine tema kinnitusel ainuvõimalik kõrgpeenrana, sest maa sees liikuv pinnasevesi neutraliseerib turba.

Väetamine on tähtis

Piret Pihtjõe märgib, et koduaias kasvatatavad metsataimed vajavad saagi kandmiseks enamasti väetamist. Vaja on teada, kui palju taim mingis kasvu­etapis väetist vajab. Tuleb lugeda ka pakenditl juhendit ja pidada kinni reeglist «pigem vähe kui liiga palju». Külmakindlamatest Eesti kliimasse sobivatest metsataimedest nimetab ta harilikku jõhvikat, harilikku pohla, mesimurakat, ahtalehist mustikat, söödavat kuslapuud, hiina sidrunväändikku ja südajat aktiniidiat.

Nimi raba järgi

Jõhvikas on kaunis kääbuspõõsas, väga väärtuslike marjadega rabataim. Kasvupinnaseks sobib hästi freesturvas ja tema looduslikust kasvukohast tingituna niiskem pinnas. «Öökülmade eest saab koduaias jõhvikataimi kergesti kaitsta, visates näiteks vana voodilina taimedele peale. Väetada tuleb neid happelise täisväetisega (üks tikutopsitäis graanuleid ühe ruutmeetri  kohta või vedelväetist üks supilusikatäis kastekannu kohta) enne jaanipäeva, muidu kasvavad võrsed jõudsalt edasi, ei jõua enne talve puituda ja kahjustuvad pakasega,» märgib aednik.

Looduslike vormide seast on koduaias kasvatamiseks välja valitud viis jõhvikasorti, mis on oma nime saanud raba järgi, kust algmaterjal toodud: «Kuresoo», «Nigul», «Maima», «Soontagana» ja «Virussaare». Kaks viimati nimetatut on Pihtjõe andmetel suure saagikusega, hakkavad vilja kandma kaks kuni kolm aastat pärast pikeerimist ja on vähenõudlikud, aga nende marjad ei säili kaua. «Kuresoo», «Nigula» ja «Maima» on meeldiva värvuse ning kauem säilivate marjadega.

Piret Pihtjõe tõdeb, et pohl on suurepärane taim, mis takistab erosiooni ehk mulla ärauhtumist, sest ühe taime juured katavad umbes ühe ruutmeetri jagu pinda. Seega on hea kasvatada teda kallakutel muru asemel nii koduaias kui haljasaladel. «Hollandis kasutati pohlasorti «Koralle» esmalt haljastuses pinnakattetaimena juba 1969. aastal. Peagi märgati ka tema head viljakandmisvõimet ja teda hakati kasvatama marjataimena. Praegu on «Koralle» enim kultiveeritud sort maailmas,» teab Pihtjõe.

Tema sõnutsi on pohl väga dekoratiivne taim õitsemise ja viljade valmimise ajal ning sügisel, kui kogu lehestik külmade saabudes punetab. Passib hästi kasvama näiteks koos okaspuudega või pinnakattetaimena rododendronite vahele, kus küll viljasaak jääb tagasihoidlikuks isegi kõige valgemas kohas, sest pohl on valguslembene ja ei vilju hästi varjus. Peale freesturba sobib pohlale kasvupinnaseks ka liivane toitainevaene muld, millesse on segatud väetamata turvast. Sellisele niinimetatud nõmmealale sobib ta hästi koos kanarbiku, kadaka ja männiga.

Kevadel soovitab aednik pohlataimi päikese eest kuuseokstega kaitsta, sest pohl taastub halvasti: «Kevadine päike on üldse igihaljastele taimedele ohtlik, sest taim kuumeneb, aga külmunud pinnase tõttu ei saa juured vett kätte ja nii tekib füsioloogiline kuivus. Tihti arvame, et taime on kahjustanud külm või koerapiss, aga tegelikult on ta otsa saanud hoopis janu pärast, ära kuivanud.»  Pihtjõe kasutab pohla «Koralle» ka hauaplatside haljastamisel. Seda, kuidas hauaplatsi pohlaga haljastada, saab õppida tema e-kursusel.

Vähenõudlik mesimurakas

Seevastu mesimurakas on Piret Pihtjõe kinnitusel vähenõudlik ja ilus pinnakattetaim, kiire kasvuga ja võib kontrolli alt väljuda, kui teda aias ei piirata. «Aga titena on taim väga õrnuke ja suuremat tähelepanu vajav, teda ei tohi kuivale jätta ning ta tahab poputamist. Marja suurus oleneb tolmlemise kvaliteedist. Siinsete kuumade ilmadega valmib tolm halvasti ja puudub ka tema spetsiifiline tolmeldaja. Kimalane ajab küll asja ära, aga marjade suurus varieerub. Põhjamaa taimena on mesimurakal Eesti põldudel raske kohaneda, sest ta haigestub kergesti hahkhallitusse,» sedastab aednik. Looduslikult on mesimurakas tema teada levinud külmadel aladel põhjapoolkera parasvöötmes.

Rohkem tegeldakse mesimuraka kasvatuse ja marjade töötlemisega Soomes, kus ta on looduslik taim. Eestimaale on mesimurakas jäänud niiskest ja jahedast subarktilisest kliimaperioodist ning on looduskaitse all. «Aias väikesel alal seda kasvatades võib aga saada suurepärase suutäie ja jõulunapsu pealekauba. Kasvatatakse hübriidi Rubus stellatus × Rubus arcticus sorte «Aura» ja «Astra» ning Rubus arcticus’e sorte «Pima», «Mesm» ja «Mespi».

AEDNIK

Piret Pihtjõe on lõpetanud Räpina aianduskooli ning täiendanud ennast Eesti maaülikoolis ja Luua metsanduskoolis.

•  2009. aasta sügisel asutas ta osaühingu Sinu Aednik.
•  Ta lõikab õunapuid ja õpetab seda ka teistele ning jagab  kalmude kujundamise ja koduaedade rajamis  soovitusi.
• Piret Pihtjõe peab «Virkuse maastikukujunduse» blogi  (www.virkus.com/aiandus) ja annab nõu Facebookis.

 Allikas:  Piret Pihtjõe