/nginx/o/2016/02/01/4956809t1hbfdf.jpg)
/nginx/o/2015/08/05/4349715t1h321a.jpg)
Kunagi ei saa päriselt ette näha inimese kadumist, kadunuks jäämise põhjused võivad olla ettearvamatud, vahel hämaradki. Teinekord hoiab halva ära lihtsalt hoolimine. Kui aga inimene kaob, tuleb appi SA Kadunud.
Iga kord loodame, et järgmist otsingut ei tule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kurja võiduks on vaja ainult seda, et head inimesed ei tee mitte midagi.» See tsitaat inglise-iiri riigimehe ja filosoofi Edmund Burke`i sulest on SA Kadunud kodulehel justkui hoiatusena, samas üleskutsena hoolida, aidata ja märgata. Sest nemad aitavad.
Meie hulgas leidub siiski inimesi, kes ei olegi kuulnud sihtasutusest, mis tuleb hädas appi. Organisatsioon sai registreeritud 2009. aastal, kuigi kadunud inimeste otsimisega on tegeldud juba varem. «Eesmärk oli ametliku vormi andmine otsimistegevusele,» selgitas Aare Rüütel, kes koos Peeter Kaaretiga ettevõtte asutas.
«Sellel hetkel tundus see loogiline ja vajalik. Inimesi läheb kaduma pidevalt. Kui aga vaatamata riigi võimekusele seda teha neid inimesi ei leita, on vaja kõrvalist abi. Seepärast on vabatahtlike organisatsioonide panus selles valdkonnas – mitte ainult Eesti riigis, vaid üle maailma – oluliseks osutunud.»
Otsimine maastikul on SA Kadunud, kes valdavalt kogub ja vahendab infot teadmata kadunud isikute kohta, üks eesmärkidest. Selleks on sihtasutuse juurde loodud OPEROG ehk operatiivne otsingugrupp, milles liikmeid juba üle 1400. See grupp on ööpäev läbi valmis välja sõitma.
Tegutseda tuleb kohe, et leida otsitav esimese 72 tunni jooksul, sest kolm ööpäeva on aeg, mil on lootust, et abitu inimene vabas looduses vastu peab. Sealt edasi väheneb tõenäosus inimene elusalt leida.
Rüütli sõnul on vabatahtlikud valmis tegutsema asuma esimese kolme tunni jooksul. «See tähendab, et kui meile tuleb kutse, siis hiljemalt selle aja jooksul on meie otsimisgrupp võimeline olema Eesti mingis punktis üles rivistatud ja valmis alustama.»
Abi saamiseks peab abi küsima
Otsinguks inimeste koondamine käib väga operatiivselt: laekunud teate korral antakse sellest otsekohe Facebookis loodud grupis liikmetele teada. «Seejärel moodustame juba eraldi grupi nendest liikmetest, kes saavad konkreetse juhtumi korral abiks olla, ning edasine suhtlus ja järgneva täpsustamine käib juba seal,» selgitas Rüütel.
Tema sõnul annab info selline korraldamine eelise just kiiruses. Igal piirkonnal on oma koordinaator, kes haldab oma vabatahtlike kontakte ja omab teavet nende valmisoleku ja oskuste kohta. «Tänu sellisele korraldusele oleme võimelised vahel isegi juba tunniga kohal olema ja otsinguid alustama.»
Abikutse postitamiseks Facebookis ei pea ise gruppi kuuluma, samuti saab helistada igal ajal SA Kadunud infonumbrile 661 6776. Aare Rüütel soovitab siiski esmalt helistada hädaabinumbril 112 ja siis alles neile. Enamjagu otsinguid tehakse koostöös politseiga, vahetatakse infot ning peetakse nõu vastava piirkonna välijuhiga, kuidas ja mida paremini teha.
«Kahjuks me ei saa reageerida ning oma abi pakkuda, kui hädaabikõne on tegemata. Olgem ausad, helistajaid on igasuguseid ja helistaja soov abi saada peab olema tõsiselt võetav,» on abil tingimus ka. «Naljategemiste peale ei saa me ressurssi raisata, sest meie ressurss ongi tegelikult ainult inimeste hea tahe ja vabatahtlikult panustatud aeg.»
Tulemuslikud otsingud annavad jõudu
Operatiivne otsingugrupp kogus laiemat tuntust juhtumiga mais Viljandimaal, kui vabatahtlikud aitasid otsida taluõuelt ära jooksnud ja kadunuks jäänud kuueaastast poissi. Kokku osales otsinguis 26 politseinikku, poolsada vabatahtlikku, Kaitseliidu Sakala maleva liikmed, teenistuskoerad ning lennusalga kopter. Poiss leiti elusa ja tervena vastu hommikut lähipiirkonnast sauna alt.
See juhtum muutis otsingugrupi tegevuse üldsuse jaoks nähtavamaks. Vabatahtlike tegevus avaldas muljet niivõrd, et grupi liikmete arv suurenes lühikese ajaga mitmekordseks.
Hea näide on ka juuni keskel politsei käivitatud otsing Valgamaal kadunuks jäänud naise leidmiseks. Tol korral oli tegemist Puka valla hoolekandeasutusest jalutama läinud 58aastase naisega, kes ei leidnud teed tagasi. Politsei edastas info otsingutest ka OPEROGile, ning hoolimata öisest ajast pakkusid viis vabatahtlikku end appi.
Otsingud kestsid järgmise päeva varahommikuni, mil naine leiti elusa ja tervena. Hommikul kella kuue paiku märkasid kaks vabatahtlikku Puka suunas sõites Tartumaal maanteel kõndivat otsitavat, kes selleks ajaks oli jõudnud ekselda juba Elva lähistele.
Huviline võib lehtedest lugeda ka õnnelikult lõppenud operatiivsetest otsingutest Elva lähedal Konguta vallas, koostöös Lõuna prefektuuriga. 76aastast Reinu oli otsitud koerte ja helikopteriga, viimaks leiti üks mehe kummikutest, millega õnnestus määratleda võimalik otsingupiirkond. Esimese juuli ennelõunal leiti võserikust ka kaks ööd metsas veetnud ja väga kehvas seisukorras Rein, kes sai kohe meedikute hoole alla.
Kogunetakse kui võluväel
Lugusid on veel, kahjuks kõik mitte nii õnneliku lõpuga. Nagu sellenädalane otsing Viljandi- ja Valgamaa piiril, mil otsiti 17aastast kaduma jäänud noormeest. Siiski, teadmisest veel hullem on teadmatus, ütlevad teadjad.
Seekordki oli Facebookis postitatud kutse peale «Tähelepanu! Otsing! ...» reageerimise kiirus, info jagamise operatiivsus ja logistika läbimõeldus imetlusväärne – ärgu öeldagu, et eestlane on kade ja väiklane rahvas.
«Stardime tunni jooksul Tallinnast!» oli üks esimesi vastuseid üleskutsele otsinguks koguneda.
«Liigun Põlvast u. 20 min pärast. 2 vaba kohta,» kajas teisalt vastu.
«Allan Terve hakkab Võru poolt kohe liikuma (läheb ka Tõrvast läbi).»
«Pärnakad on teel, 4 + koer. 100 km tulla. Kui keegi soovib tee pealt peale tulla, siis andke teada.»
Nii see suhtlus käis ja juba vähem kui kaks tundi pärast kutsungit oli esimene grupp alustanud otsinguid. Ühtekokku reageeris väga kiiresti enam kui 50 inimest, palju avaldas kahetsust, et töö või olud ei võimalda appi tulla, palju pöördus poolelt teelt tagasi pärast leidmisteate saamist.
Valga- ja Võrumaal vajadusel otsinguid korraldav Allan Terve, kes ise alles hiljaaegu OPEROGiga liitus, sõnas, et võrreldes teiste piirkondadega on Valga maakonnas vabatahtlikke grupi liikmeid vähe. «Praeguse seisuga on teada neli liiget, võib-olla on neid rohkem, kuid kõik ei ole oma piirkonda kuuluvusest märku andnud. Praegu nii-öelda kaardistame andmeid, et koostöö parem oleks.»
Paraku kadumisteateid tuleb ning siis oleks hea, kui otsimisega saaksid kiirelt tegelema hakata kohalikud inimesed, kes ehk ka maastikku paremini tunnevad. Praegu lausa kahe maakonna koordinaatori arvamus on, et iga maakond vajaks oma üksust koos pädeva ja sobivate eeldustega juhiga.
Ainult korraks tuttavasse metsa
Põhjuseid, miks inimene kaob, on erinevaid. Metsas olles tavaliselt inimesed eksivad ära, nendega juhtub midagi, tabab tevisehäda või lihtsalt väsivad – ka seda juhtub. «Kuidas siis ennetada kogu seda suurt operatsiooni, kus helikopterid lendavad, kohal on politsei, piirivalve, Kaitseliit ja vabatahtlikud, käivad suured maastikuotsingud?» püstitas Rüütel küsimuse, mida igaüks meist võiks endalt küsida.
«Kõige lihtsam asi: telefon kaasa ja kindlasti ära laadida, hea oleks see panna niiskuskindlasse kotti. Seda peaks meelde tuletama oma vanematele, lastele, sõpradele ja lõpuks ka iseendale, kui metsa läheme,» jagas Rüütel soovitusi.
«Ideaalis võiksid lapsed oma vanematele, kellele meeldib metsas ringi käia, muretseda akupanga, et vajaduse korral saaks laadida,» leiab Rüütel veel võimalusi halvima vältimiseks. «Võiks jätta lauale kirja või helistada ning öelda, et kuulge, lähen täna jälle metsa. Kahjuks seda tavaliselt ei tehta, kas ei ole suhted sellised või ei taheta tüli teha ...»
Tavaline on tema sõnul olukord, kus vanainimene läheb tuttavasse metsaserva «ainult korraks» marju korjama. Siis tekib tal mõte, et vaataks teise kohta ka ja juba ta ongi metsaservast eemal. Telefoni aga jättis koju lauale, sest tegelikult mindi ju natukeseks ajaks ainult.
«Nii otsisime Läänemaal kolm nädalat üht vanaprouat,» meenutas Rüütel kurvalt lõppenud lugu. «Kõik sugulased teadsid, et kui tal on telefon kodus, siis ta on lähedal, kuid see vanaproua oli jalutanud kodust seitsme kilomeetri kaugusele, läks vales suunas ja enam nähtavasti ei jaksanud. Eksis ära ja sinna ta jäigi ...»
Politseiga hea koostöö
Lõuna prefektuuriga on Rüütli sõnul koostöö hästi sujunud, sellel aastal sõlmisid nad koostöökokkuleppe maastikuotsinguteks. «Lõuna prefektuuri kriisireguleerimise juht teavitab meid juba ette, kui on vajadus kaasata vabatahtlikke. Sellisel moel saame paremini organiseeruda.»
Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Uku Tampere sõnas, et kuigi ka varem on politsei otsingutesse kaasanud vabatahtlikke, Kaitseliitu, päästjaid ja teisi, siis organiseeritud ja otsingutel abistamisele suunatud vabatahtlikke on appi palutud vaid mõni kord. Algus on aga tehtud, kokkulepped sõlmitud ning loodetakse tulemuslikku koostööd.
«Politsei toetab igasugust vabatahtlikku initsiatiivi ning on hea teada, et vajaduse korral on abijõud, keda otsingutele kaasata, telefonikõne kaugusel olemas,» vahendas Tampere. «Tunnustust väärivad kõik vabatahtlikud, kohalikud elanikud, otsingukoerad, teiste asutuste inimesed ja ka kõik muud, kes meie inimestest hoolivad ning oma uneajastki on nõus politseile appi tulema.»
Tema sõnul on kaasamine suurema tähtsusega, kui juhtum on värske või natuke kriitiline – näiteks kui on teada, et kadunu elu või tervis võivad olla ohus ja eriti, kui on kadunud laps, eakas või terviseprobleemidega inimene.
«Teadmata kadunud isikutest tuleb alati esimesena ja viivitamatult teavitada politseid ning vabatahtlikke kaasame otsingutesse ise vastavalt vajadusele, võimalusele ning sisemistele töökorraldustele,» kordas Tampere veel üle, et esmane on teavitada politseid.
Ise enda suurimad toetajad
Toetajaid? «Tänase seisuga ei ole meid keegi toetamas peale meie enda sihtasutuse,» ütles Aare Rüütel välja kahetsusväärse tõsiasja. «Kõikide riikide kohta ei oska öelda, kuid tean, et samasugune, väga suur organisatsioon on Venemaal – neil on küll olemas toetajad, ettevõtted. Meil sellist asja kahjuks ei ole, vajamineva ostame enda vahenditest ja vabatahtlikud tulevad välja oma varustusega.»
Vabatahtlikke otsijaid saabki Rüütli kinnitusel aidata vaid kahel viisil. «Esiteks: meile saab appi tulla otsima; teiseks: kui ei ole võimalust appi tulla otsima, siis võib minna ja vaadata Facebooki-lehelt, millist varustust meil vaja oleks.»
Selle tarbeks on tema sõnul sotsiaalmeedias grupp «igaüks saab aidata» neile, kes soovivad küll südamest aidata, kuid ei saa otsinguis osaleda. «Raha me ei taha, kuid meile võib osta konkreetselt seda, millest meil puudus on. Selline abi tundub meile palju loogilisem. Näiteks praegu panustame valgustusele. Eeldame muidugi, et aitaja on mõni ettevõte, kuid võib olla ka eraisik – kes tunneb, et tahab õigele asjale õla alla panna.»
Siiski rõhutas Rüütel, et kõige rohkem vajatakse abi otsinguil. «Alati on vabatahtlike hulgas neid, kel olemas selleks kasulikke eriteadmisi. Need inimesed ja kõik teisedki aidata soovijad on meie gruppi väga teretulnud. Igaühele leiame kindlasti võimetekohase tegevuse meie otsigupiirkonnas: kas või supi keetmine või muretsemine, kust saame sooja kohvi hommikutundidel, on otsingutega võrdselt tähtis ülesanne.»