Kui Evald Raidma meiega Aakre rahvamajja kohtuma tuli, oli kultuuritempel suviselt vaikne. On puhkuste aeg. Ka Raidma naudib puhkust, ja mis kõige tähtsam – rahu ja harvu vaikusehetki, mida ta pea eluaegse muusikuna üha enam hindama on hakanud.
Tellijale
Evald Raidma hindab rahu ja vaikusehetki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alla surudes pisikest piinlikkusetunnet oma muusikavõhiklikkuse pärast, alustan algusest. Küsimusele, kellelt musikaalsus päritud, ei oskagi muusik kohe vastata. Eks ikka juurte juurest on see tulnud ja juured on tal Viljandimaal Vastsemõisas.
«Isapoolses suguvõsas oli küll muusikuid, mõni koorijuht, aga need on olnud kõik kaugemad sugulased,» püüab Raidma meenutada. «Päris meie peres? Ema ja isa laulsid Viljandis segakooris Koit ja isa mängis küll natuke kitarri ka – seda vene seitsemekeelelist.»