Evald Raidma hindab rahu ja vaikusehetki

Puhkusest rääkides mainib elupõline muusik Evald Raidma, et talle meeldib Fred Jüssi jutt, milles too muu hulgas soovitab molutama ehk mitte midagi tegema õppida. «Tavaliselt seda ei osata. Nüüd, arvan, et olen selle korralikult selgeks saanud.» Foto: Arvo Meeks

Kui Evald Raidma meiega Aakre rahvamajja kohtuma tuli, oli kultuuritempel suviselt vaikne. On puhkuste aeg. Ka Raidma naudib puhkust, ja mis kõige tähtsam – rahu ja harvu vaikusehetki, mida ta pea eluaegse muusikuna üha enam hindama on hakanud.

Alla surudes pisikest piinlikkusetunnet oma muusikavõhiklikkuse pärast, alustan algusest. Küsimusele, kellelt musikaalsus päritud, ei oskagi muusik kohe vastata. Eks ikka juurte juurest on see tulnud ja juured on tal Viljandimaal Vastsemõisas.

«Isapoolses suguvõsas oli küll muusikuid, mõni koorijuht, aga need on olnud kõik kaugemad sugulased,» püüab Raidma meenutada. «Päris meie peres? Ema ja isa laulsid Viljandis segakooris Koit ja isa mängis küll natuke kitarri ka – seda vene seitsemekeelelist.»