Valga sõjamuuseumi tagahoovis käib tegus sagimine. Õliste kätega mehed sobitavad hiiglasliku mootori külge järjekordset hiiglaslikku juppi. Taamal, seina ääres, seisab raudmonstrum, mille tunneks ära ka suurim militaarvõhik – tank, mille kõrvale tõstetud tankitorni suurtükk sihib ähvardavalt taevasse.
1944. aastal ehitatud Nõukogude tank T-34-85, millest sai Teise maailmasõja päevil üks kuulsamaid omasuguste seas, on kõrvaltvaataja pilgu läbi praegu üsna täbaras seisus. Seda aga ainult kõrvaltvaatajale. Praeguseks küll veel komplekteerimata tank loodetakse juba järgneva kuu jooksul omal jõul sõitma saada ning aasta pärast võib selles istuda ja kahurit liigutada iga piisavalt julge militaarentusiast.
Nüüdseks pea kaks aastat taastamisel olnud tanki lugu algas ühe teise samasugusega, mis leidis oma lõpu poliitiliste provokatsioonide käigus. Nimelt õhiti 1990. aasta aprillis Valgas Tartu maantee äärde kolm aastat tagasi püstitatud tank-monument. Militaarmuuseumi eestvedaja Meelis Kivi sõnul oli tegemist ilmselt KGB läbi viidud lõhkamisega, millega üritati anda põhjust tuua Vene vägesid Eestisse juurde.
Sõda ja liha
Kui loodetud tagajärjed saabumata jäid, otsustas Nõukogude armee monumendi taastada. «Tuulast toodi kohale uus tank, mis pikalt seal olla ei saanud. Liikusime vabaduse poole ja nii nagu Lenini kujud maha tõmmati, hakati ka tankile uut kohta otsima,» rääkis Kivi.
Viimaks «müüdi» tank tollasele Valga lihakombinaadile hinnaga üks Eesti kroon. «Ei tea kas jahvatasid kondijahu sellega,» naersid mehed, kelle sõnul olevat tank siiski kümneid aastaid lihtsalt unustusehõlmas seisnud.
Kui praegune militaarmuuseum ehk SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon oma tegevusega alustas, otsustas Kivi lihakombinaadi direktori jutule minna ja ajaloolise tanki muuseumile küsida. Umbes viieteistkordse ostuhinna ehk ühe euroga oldi nõus ajalooline sõjamasin igati sobilikule omanikule müüma. Suurte veokitega õnnestus tank treilerile lohistada ning praegusesse asukohta toimetada. Oli aeg tööle asuda.
Suur kui tankimootor
«Kui siis oleksime teadnud, palju tööd sellega olema saab, poleks võib-olla alustanudki,» rääkis militaarmuuseumi vabatahtlik Arnold Iprus, kes koos sõber Toomas Palumaaga tanki 2013. aasta hilissügisel taastama asus. Peagi liitus nendega Rõngus elav metalliettevõtja ja masinaehitusinsener Raul, kes huvipakkuvast projektist kuuldes otsekohe telefoni järele haaras ja oma abi pakkus.
«Praktiliselt kõik tanki liikuvad osad, laagrid ja mutrid olid kinni keevitatud. Mootor ja sisustus puudus,» rääkis Iprus.
Kui alguses arvasid mehed, et tegemist on vaid monumendi otstarbeks toodetud tankikerega, kinnitas hiljem avastatud mõranenud soomus tanki ninaosas, et masin on ka omajagu sõjakoledusi näinud. «Ilmselt on miini otsa sõitnud,» arvas Iprus. Rauli sõnul lõppes selline tabamus ilmselt tankijuhi surmaga.
Rääkimata sellest, et tankil puudus lugematu arv juppe, mida mehed järgmistel aastatel nii internetifoorumitest, turgudelt, koduhoovidest kui ka metsast taga ajasid, puudus sõjamasinal süda – mootor. 500hobujõulise, 38,8 liitrise mahuga V12 diiselmootori, mille venelased omal ajal kunagisest Rolls-Royce’i lennukimootorist ümber ehitasid ja veel tänapäevalgi oma tankides kasutavad, soetasid mehed isikliku raha eest.
Tanki ja linttraktori ristand
Kui mootor kohal, asuti sellele leidma sobivat käigukasti. Nimelt olevat T-34 originaalkäigukast olnud üks problemaatilsemaid detaile terve tanki küljes. Kirjanduse andmetel langes sõja ajal käigukasti rikke tõttu rivist välja rohkem tanke, kui vastasjõud neid kahjustada suutsid.
«Tankimeeskonda kuulunud kuulipildur-sidemees pidi näiteks aitama juhil käiku vahetada. See pidi lihtsalt nii kiirelt ja tugevalt käima, et üksinda oli raske hakkama saada,» teadis Raul rääkida.
Üheskoos otsustati, et parim lahendus oleks sobitada mootori külge legendaarse Nõukogude linttraktori T-130 käigukast. «Olemegi üritanud tanki ehitades mõelda sellele, et kui midagi puruneb, siis saab varuosi lihtsamalt leida,» ütles Iprus. Meeste sõnul on valmiva jõuallika ristand tankist ja linttraktorist töökindlam ja tunduvalt paremini juhitav, kui seda originaal eales oli.
«Tehnikast võibki vist rääkima jääda,» tõdes Raul, kelle metalliettevõttes praegu käigukasti ümberehitustööd käivad. «Mul on seal kõik vajalikud masinad olemas ja kui vajalikke juppe ei leia, oleme need lihtsalt ise teinud.»
Meeste sõnul ei ole tanki küljes ühtegi detaili, mida mingil hetkel katsutud, parandatud või taastatud poleks. «Pisidetaile on muidugi kõvasti veel puudu ja üllatusi tuleb kindlasti,» tunnistas Raul pigem ootusärevalt kui kartlikult.
Kannapöörded ja liikuv tankitorn
Lisaks sellele, et valmivast tankist saab militaarmuuseumi uus ja järjekordne atraktsioon, loodavad mehed, et kunagi astub töökorras sõjamasin üles ka mõnes tulevases kodu- või võõramaises filmis.
«Film «1944» ei jää ju kindlasti viimaseks Eesti sõjafilmiks, kus sõitvat tanki vaja oleks,» ütles major Kivi, kelle sõnul on neil plaan oma asutuse serva millalgi ka tankidroom rajada. «Seal saaks näiteks tankiga täiel kiirusel sõita ja kannapöördeid teha, torniga pöörata ja luugist välja vaadata.»
Nähes, millise kirega mehed tanki viimased aastad taastanud on, võib jääda ekslik mulje, et pärast taastustöö lõppu hakkaks neil lihtsalt igav. «Ei, tahaks ikka kiiremas korras valmis saada, sest mõtted liiguvad juba järgmise projekti suunas,» kinnitas Iprus.
Meeste plaan on pärast Nõukogude masina taastamist vastaspoole tanki ehitama hakata. «Miks mitte nüüd, kus kogemused olemas, näiteks sakslaste Panzerit tegema hakata,» rääkis Palumaa, mille peale teised vaikides kaasa noogutasid, sest värskelt kohale toodud siduriketas istus mootori veovõlli otsa nagu valatult.
Tanki üritati korda saada juba tänavuseks militaarajaloo festivaliks, paraku selleks ajaks sõjamasinat korda saada ei õnnestunud. Sellegipoolest tank festivalil nägemata ei jää.