Veskid ootavad külastajaid

Hellenurme vesiveski. Foto: Sirje Lemmik/Valgamaalane

Käesolev aasta on Euroopas tööstuspärandi aasta ja muinsuskaitseamet kutsub kõiki huvilisi tänavustel  muinsuskaitsepäevadel tutvuma meie tööstuspärandiga, andis teada Euroopa muinsuskaitsepäevade 2015 koordinaator Riin Alatalu.

 Muinsuskaitseamet teeb tänavustel muinsuskaitsepäevadel koostööd veskiomanikke ja -huvilisi ühendava MTÜga Eesti Veskivaramu ja seetõttu on tööstuspärandi päeval, 12. septembril avatud kümned veskid kõikjal üle Eesti.
 
Valgamaal on Alatalu teada kolm avatud veskit. Neist Lutsu veskitalus Arulas näitab pererahvas sel päeval lahkelt oma veskit ja pajatab lugu, Hellenurme veskimuuseumis on kell 11 ja 13 ekskursioonid ning veski kõrval töötab rehepeksumasin – Heino Prosti hästi hoitud tehnikapärand.
 
Eesti on väike ja minevikus valdavalt põllumajandusest elatunud maa, ometi on meie ajaloos väga põnev peatükk ka tööstusel.
   
Alatalu küsib, kas oleme mõelnud sellele, mida tähendab «Rauaniit», kust on saanud oma nime Sitsi mägi, Niidi, Lõime jne tänavad Tallinnas või Viskoosa Hiiumaal, kui palju meil on veski-liitelisi koha- ja perekonnanimesid? Kas teame, et Eestis on juba 18. sajandil toodetud peegleid ja portselani, 20. sajandil  allveelaevu ja võidusõiduautosid? Et Eestis on olnud üle 3000 tuuliku ja ligi 800 vesiveskit, et 19. sajandil kulus suur osa kartuli- ja viljasaagist mitte söögiks, vaid hoopis viina valmistamiseks?
 
Ligi 10% Eesti 6000st ehitusmälestistest on otseselt seotud tootmisega: viinavabrikud, meiereid, veskid, masina- ja laevaehitustehased, linavabrikud ja puuvillamanufaktuurid, paberitööstused jne. Tööstusega on aga seotud näiteks ka töölisasumid ja -asulad, teede- ja raudteedevõrk.
 
Tööstustel on ajaloos seega olnud suurem mõju inimeste argipäevale ja eluolule, kui täna tajume. Säilinud lubjaahjud, viinavabrikud ja telliselöövid räägivad põnevaid lugusid ja on enamasti olulised maamärgid.
 
Tööstusehitised on siiski üldjuhul oma olemuselt asised ja otseselt seotud tehnika arenguga. Sestap on selle mälestiste liigi saatus keerulisemgi kui kirikutel, mõisatel või uhkeldavatel elamutel, mille väärikus on sageli põhjalikult süvenematagi näha.
 
Muutunud maailmas on suur osa tuhandetele inimestele tööd ja leiba andnud hooneist jäänud kasutuseta.
Mitu neist mastaapsetest ehitistest on osutunud suurepäraseks näiteks vana ja uue ühitamisel. Nii on Fahle maja ja Rotermani kvartalis sündinud võimas sümbioos ajaloost ja tänapäevast.
 
Samas tuleb Alatalu sõnul tunnistada, et suur osa tööstuspärandist on sisuliselt hävimas. Kultuurimälestiste riiklikku registrit analüüsides torkab teravalt silma, et valdav enamik avariilistest mälestistest on just nimelt viinavabrikud, meiereid ja veskid. Kibeda tõdemusena nendib ta, et paljud tööstusmälestised on avamatagi «avatud mälestised», kus juurdepääsu takistavad vaid ohtlikud varingud ja rinnuni nõgesed ...
 
Ligi pool Eestis riikliku kaitse alla võetud tööstuspärandist on vesi- ja tuuleveskid. Suur osa nende omanikest on tõelised veskifanaatikud, kes hoiavad ja tutvustavad pärandit, aga olulisem veelgi on see, et nad tegelevad tõsiselt veskite kaasaegse kasutuse, taastuvenergia tootmise ja tasakaalu otsimisega loodusressursside kasutamise ja loodus- ning pärandihoiu vahel.
 
Seetõttu teeb ka muinsuskaitseamet tänavustel muinsuskaitsepäevadel koostööd veskiomanikke ja -huvilisi ühendava MTÜga Eesti Veskivaramu.