/nginx/o/2015/10/09/4576647t1ha678.jpg)
Neljapäeval aset leidnud juhtum, kus neli Valga koolilast pärast vaktsineerimist haiglasse sattusid, tõstatas lastevanemate seas taas kord mureküsimuse: kas vaktsineerimised on ikka ohutud ning kas sellised kõrvalnähud on tavalised? Tartu Ülikooli kliinikumi infektsioonhaiguste arst-õppejõud Kadri Kõivumägi selgitab, mida vaktsineerimine endast kujutab ning miks on oluline seda nii enda kui oma lähedaste kaitseks teha.
Mis põhimõttel vaktsineerimine töötab?
«Vaktsiinide manustamine kutsub organismis esile haiguste vastaste kaitsvate antikehade tekke. Kui inimesel on olemas kaitsvad antikehad, siis haigustekitajaga kokkupuutel hävitatakse see nende poolt kohe ning inimene ei haigestu.»
Kas ja miks on vaja, et inimesed ennast ja oma lapsi vaktsineeriksid? Millised on haigused ja kui ohtlikud need on, mida vaktsineerimine ära hoiab?
«Kindlasti on vaja, et inimesed ennast ja oma lapsi vaktsineeriksid. Tänu vaktsineerimisele ei ole meil hetkel Eestis enam selliseid haiguseid nagu teetanus, difteeria ja lastehalvatus. Ka leetreid, punetisi ja mumpsi on viimastel aastatel Eestis olnud vaid üksikuid juhte.
On väga oluline, et inimene teaks, millised on need haigused, mille eest vaktsiinid kaitsevad. Inimesed peaksid teadma, mida tähendab lastehalvatuse põdemine, leetriviirusest põhjustatud ajupõletik, Haemophilus influenzae b põhjustatud ajupõletik, mis lõppeb kurtusega, ja kaasasündinud punetiste sündroom. Need on haigused, mida ükski lapsevanem oma lapsele ei soovi.
Samas kui vaadata terviseameti statistikat, on praegu Eestis 6601 leetrite-mumpsi-punetiste ja 6305 lastehalvatustõve vastu vaktsineerimata last, mis näitab, et puhangute võimalus on meil täiesti olemas.»
Mis juhtub, kui suur hulk inimesi jätab ennast või oma lapsi vaktsineerimata – niinimetatud grupiimmuunsuse kadumine?
«Kui ühes riigis langeb teatud nakkushaiguse vastane vaktsineerituse tase alla 95 protsendi, nagu Eestis on see mitme vaktsiinvälditava haigusega juhtunud, on võimalik, et need haigused tulevad tagasi.
Näiteks leetrite ja lastehalvatuse Eestisse naasmiseks piisab vaid sellest, et üks inimene reisil olles nakatuks. Kui koju jõudes ootavad teda ees vaktsineerimata lapsed ja nende vaktsineerimata sõbrad, siis on algus puhanguks olemas. Kui laste sõbrad on vaktsineeritud, piirdub haigus vaid algse patsiendi ja tema lastega.
Grupiimmuunsuse puudumisel kannatavad kindlasti ka inimesed, kes võtavad ravimeid, mis oluliselt langetavad nende kaitsevõimet. Lisaks on ohus inimesed, kellel on kaasasündinud kaitsevõime langus, ning ka veel vaktsineerimata lapsed. Näiteks leetripuhangu korral peab arvestama, et esimese leetrid-mumps-punetised-vaktsiini saavad lapsed aastaselt. Seega leetrite puhangu korral oleks palju nakatunuid vanuses alla ühe aasta. Selline väljavaade teeb väga murelikuks.»
Millised on vaktsiinide, näiteks leetrid-mumps-punetised-vaktsiini (MMR) enimlevinud kõrvalmõjud ja kui sagedased need on? Mis neid reaktsioone esile kutsub ja kui ohtlikud need reaalselt olla võivad?
«Vaktsiinide sagedaseks kõrvaltoimeks on süstekoha punetus, turse ja valulikkus, mis taanduvad kuni nädalaga. MMR vaktsiin võib põhjustada ka palavikku, mis võib kesta kuni 24 tundi pärast vaktsineerimist. Harvemini esineb kaenlaaluste lümfisõlmede suurenemist.
Nendes kõrvaltoimetes midagi ohtliku ei ole. Nimetatud nähud tekivad põhjusel, et keha algatab kaitsereaktsiooni, mille tulemusena tekivad kaitsvad antikehad.
Ohtlikuks kõrvaltoimeks on väga harva esinev äge allergiline reaktsioon ehk anafülaksia, mis tekib kohe pärast vaktsineerimist. Seetõttu on väga oluline, et vaktsineerimine toimuks arstikabinetis, kus on olemas kompetentne arst ja esmaabivahendid, millega reaktsioon peatada.»
Kas Valgas juhtunud nelja õpilase korraga haiglasse sattumine võib tähendada, et viga oli konkreetses vaktsiinipartiis?
«Minuni jõudnud info põhjal võin öelda, et antud juhul oli tegemist kiirelt tekkivate ebaspetsiifiliste sümptomitega nagu halb enesetunne, peavalu, iiveldus, pulsi kiirenemine ja hingeldus. Arvestades laste vanust, võib olla tegemist tavalise vaktsineerimisjärgse reaktsiooniga, mis on seotud pigem lapse emotsionaalse stressiga.
On teada, et just eelkõige noorukitel võib vaktsineerimisjärgselt tekkida ka minestustunne, mis aga ei pruugi olla seotud vaktsiiniga, vaid tingitud protseduurist ja süstist kui sellisest. Seetõttu on pärast igat vaktsineerimist oluline viibida 15–20 minuti jooksul arstikabineti läheduses, et vajadusel saaks abivajaja toetavat ravi. Antud juhul oli kooliarsti käitumine väga professionaalne.»
Mida arvate niinimetatud vaktsineerimispaanikast, mida sellised juhtumid tekitavad, ja mida ütleksite nendele vanematele, kes keelduvad oma lapsi vaksineerimast?
«Paanikaks põhjust kindlasti ei ole, kuna meil kasutusel olevad vaktsiinid on ohutud ja efektiivsed. Kui vaktsiine manustada õigetel tingimustel ja kompetentse arsti poolt ning vastavalt vaktsiini infolehel kirja pandud kehtivatele reeglitele, pidades silmas hoiatusi ja vastunäidustusi, siis muretsemiseks põhjust ei ole.
Oma lapse vaktsineerimisest keelduvatel vanematel paluksin kindlasti lugeda haiguste kohta, mida vaktsineerimine ära hoiab, et nad oleksid teadlikud sellest, milliseid tüsistusi need haigused kaasa võivad tuua.
Tõenäoliselt soovivad teie lapsed kunagi ise lapsi saada ja kunagi nad soovivad reisida. Praegu on meil võimalus neid mitte küll kõigi, kuid väga paljude maailmas endiselt olemasolevate tõsiste haiguste eest kaitsta. Samuti paneks südamele, et vaktsineerides ennast, kaitseme ka teisi endale kalleid isikuid.»
Põhjalikum teave haiguste kohta on saadaval terviseameti kodulehel terviseamet.ee ja ka Eesti infektsioonhaiguste seltsi loodud kodulehel vaktsiin.ee.
/nginx/o/2016/02/05/5014007t1h0884.jpg)