Sellelgi sügisel jõudis kirjaniketuur Valga linna. Kuigi rahva ees oli neli eesti kirjanikku – Kadri Kõusaar, Karl Martin Sinijärv, Andrei Hvostov ja Asko Künnap – pakkus kõige enam kõneainet hoopiski Soomes elav pooleldi eestlasest kirjanik Sofi Oksanen.
Hvostovi sõnul väideldakse eesti kirjanike seas praegu aktiivselt Oksaneni edu tagamaade ja kirjutamislaadi üle. Ajalooharidusega Hvostov ise on nähtuse enda tarvis selgeks mõelnud. «Sofi kirjutas oma »Puhastuses« suurtest asjadest põnevusjutu vormis.» Ajaloolist tõde tema hinnangul taolistest teostest tikutulega taga otsida ei tasu.
Oskuslikult kasutab Oksanen Hvostovi sõnul oma teoses ka kinniskujutelmi, mis rahvale peale lähevad – näiteks klišeed halbadest meestest või eestlaste vastastikusest kirest üksteisele ära panna. «Et tänapäeval kirjanduses läbi lüüa, ei piisa aga enam sellestki, kui hästi kirjutad – peab ka huvitav välja nägema. Teost ja kirjanikku enam lahutada ei saa.»
Hvostov püstitas ka küsimuse, et ehk on Eestistki oma Oksanen sirgumas, vaadates seejuures Kõusaare poole. Viimasel ajal eelkõige näitamiskeelu saanud filmi «Magnus» režissöörina tuntust kogunu möönis – ilmselt küll mitte päris surmtõsiselt –, et loodab järgmisel aastal tõepoolest samaga vastata.
Nimelt valmistab Kõusaar enda sõnul ette oma kolmandat romaani. Selles sisust kirjanik kõnelda ei tahtnud, küll aga väitis, et peab end eelkõige Jack Londoni või Ernest Hemingway laadis elamuskirjanikuks, kes kirjutab eelkõige sellest, mis ise kogetud.
Et aga Kõusaarel ambitsioone jagub, näitab asjaolu, et ta end ka ise Oksaneniga kõrvutas. Sest nii, nagu on meedia kaasa aidanud Oksaneni staariks saamisele, on meedial hambus olnud ka tema «Magnus». Samuti tõi ta paralleeli selles osas, et mõlema teosed on tekitanud küsimuse tõe ja väljamõeldise vahekorrast. «Olen väga valusalt kõrvetada saanud, kuna tegin kunstilist asja, aga üks inimene võtab seda tõena,» väitis Kõusaar.