Laps langes kooliteel rünnaku ohvriks

Külli Kopso lapse vigasaanud jalg on nüüd tasapisi paranemas. Foto: Külli Kopso

Kolmapäeval langes kaheksa-aastane laps kooli minnes Valgas raudtee ülekäigusillal suure koera rünnaku ohvriks.

Tüdruku ema sõnul leidis ebameeldiv juhtum aset hommikul kell 7.33. «Laps läks sõbrannaga kooli. Seetõttu olengi nii vapustatud. Pimedal õhtul oleks arusaadav, aga varavalges on ikka kohutav,» tõdes lapsevanem Külli Kopso.

Rünnaku ohvriks langenud laps kirjeldas koera kui beežikat või helepruuni, kellel olid kikkis kõrvad ja heledast nahast kaelarihm, pikk koon ja longus saba.

Ründaja oli kodune koer?

Lapsevanem usub, et last ründas kodune koer – ühtki tunnust, mis oleks viidanud hulkuvale loomale, mureliku ema sõnul ei olnud. «Ilmselt oli koer kodust välja pääsenud, kuid miks ta ikkagi hammustas, seda ei tea.»

Pärast vahejuhtumit jooksnud koer kesklinna poole. «Samas võis koer seal silla peal ise ka hirmul olla. Nad ikka tunnetavad, et on seal maa ja taeva vahel,» otsis naine võimaliku rünnaku põhjust.

Seda, et laps kuidagi looma provotseeris, ema ei usu. «Meil on kodus ka suur koer, nii 50 kilogrammi kaaluv, ning laps teab, et ei tohi võõraid loomi puutuda. See koer päris meie oma koera mõõtu küll ei olnud, aga taksikoera mõõtu samuti mitte.»

Koer pures tüdrukut jalast, põlveõndlast kõrgemalt. Peale intsidenti oli tüdruk nii ehmunud, et puhkes nutma ja keeldus edasi minemast. «Üks suurem poiss oli neile appi tulnud, samuti üks kooliõpetaja,» kirjeldas Kopso abiandjaid. «Minu mees pärast küsis, et miks sa (laps – L. P.) end kotiga ei kaitsnud, kuid lapsel oli koolikott seljas.»

Tänaseks päevaks on laps saanud kaks marutaudivastast süsti, kolm on veel ees. Täna minnaksegi järgmist süsti saama. Siis selgub, kas haavad on õigesti paranenud või ei.

«Põletik hammustusjälgedes hakkab vaikselt taanduma, kuna määrime ja seome. Lapse sõnul haavad ikka sügelevad, kuid mina ei oska ka täpselt öelda, miks. Praegu on ta kehalise kasvatuse tundidest vabastatud, kuna lihas lihtsalt ei paindu,» kirjeldas Kopso lapse seisundit. «Tüdruk on aga ise tubli ja ei karda midagi. See tähendab, et koera hammustus tema psüühikat ei riku.»

Politsei on vahejuhtumist teadlik

Šokeeritud ema teatas juhtunust ka politseile. Lõuna prefektuuri pressiesindaja Maria Gonjak tõdes, et sellised olukorrad tekitavad sageli küsimusi, kelle poole abi saamiseks pöörduda. «Olgu siinkohal meelde tuletatud, et loomapidaja juurest lahti pääsenud kodulooma püüdmist korraldab loomapidaja või kohalik omavalitsus, kellel üldjuhul on olemas ka lepingud loomade varjupaikadega.»

Pressiesindaja lisas, et kui hulkuva koera omanikku ei õnnestu kindlaks teha, kutsutakse kohale loomapüüdjad, kes koera varjupaika toimetavad. Kui looma omanik õnnestub tuvastada, tuleb tal koerale järele minnes tasuda looma püüdmise ja ülalpidamisega kaasnenud kulutused.

«Politsei poole saab pöörduda, kui hulkuv koer on põhjustanud varalise kahju või inimesele tervisekahjustuse. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele on sellisel juhul võimalik looma omanikku karistada rahatrahviga. Antud sündmuse puhul on politsei alustanud väärteomenetluse,» kinitas Gonjak.

Politsei tuletab meelde, et koera tuleb pidada omanikule kuuluval kinnisel territooriumil nii, et oleks välistatud lahtipääsemine. Avalikus kohas tuleb koera hoida lühikese rihma otsas ning ta vajadusel suukorvistada. «Viimast juhul, kui omanik ei suuda koera füüsiliselt kinni hoida või kui koer ei kuuletu omaniku käskudele,» lisas Gonjak.

Koeraomanike sõnadesse, et koer on sõbralik ega hammusta, tuleb tema sõnul suhtuda teatava ettevaatlikkusega, sest looma käitumine on alati ettearvamatu. «Seepärast peab koeraomanik valvas olema ka siis, kui jalutatakse koeraga, kes rihma otsas. Ärritavad tegurid võivad loomale olla näiteks ringijooksvad lapsed, teised loomad, sõidukid või muu müra,» kirjeldas Gonjak võimalikke rünnakupõhjuseid.

Koer niisama ei ründa

Valga kodutute loomade varjupaiga juhataja Helle Raja sõnul võttis politsei rünnaku järel ka nendega ühendust, kuid kohale jõudes ei leidnud nad ühtki ringi uitavat koera. «Meil pole õrna aimugi, kes see koer võis olla. Arvestades seda, et koeral oli kaelarihm, võis tõesti tegemist olla koduse koeraga.»

Samas tõdes Raja, et tavaliselt koer trepist üles sillale ei lähe. «Iseasi, kui koer on sinna läinud koos peremehega, kuid omapäi – see on veidike imelik.»

Ka kinnitab tema sõnul võimalust, et tegu oli koduse loomaga, see, et reeglina läheb hulkuv koer inimesest mööda. «Neil ei ole lihtsalt põhjust konflikti sattuda. Nad võivad mõnikord uriseda ja hambaid näidata, kuid  lähevad ära. Koer hammustab reeglina, kui tal ei ole kuskile minna ja ta on nurka surutud. Kui koeral pole kusagile taganeda, võib ta küll rünnata.»

«Samas on koertel tihti kõrgusekartus ja reeglina nad ei lähe sillale,» sõnas Raja ja lisas, et neil puudub praegu info hammustava koera kohta, kes silla peal käiks. «See on üle pika aja esimene selline juhtum, millest kuuleme,» tõdes Raja ja lisas, et ilmselt langes mitu halba asjaolu kokku.