Neljapäeva hommikul kogunesid Lüllemäe alevikus politseinikud, vallatöötajad ja vabatahtlikud, et otsida nädalavahetusest saati teadmata kadunud Heinot. Politsei kutsub piirkonna inimesi üles tähelepanelikkusele.
Galerii: kadunud mehe otsingud Lüllemäel
Otsinguid koordineeriv Valgamaa piirkonna ennetus- ja menetlustalituse juht Robert Kõvask jagas otsingugrupi liikmetele esmalt helkurvestid ja otsingupiirkonna kaardid. Koos arutatati läbi, mida täpsemalt peab silmas pidama ja millisesse piirkonda keegi suundub. Seejärel mindi väikeste gruppidena laiali, et hiljem jälle kokku saada ning kuuldut-nähtut analüüsida.
Otsinguloo taust on lühidalt järgmine. 52aastast Heinot nähti viimati 5. detsembri hommikul Lüllemäel kodu juures, kust ta lahkus teadmata suunas. Sugulased ei ole temaga ühendust saanud ja mehe telefon on välja lülitatud.
Heino on umbes 175 sentimeetrit pikk, kõhna kehaehituse, lühikeste tumeda-halliseguste juustega ning hallika habemega. Seljas kandis mees tavaliselt tumedaid riideid. Eritunnuseks võib pidada mehe veidi viltust peahoiakut. Teadaolevalt on mehel probleeme alkoholiga.
Igasugune infokild on oodatud
Politsei- ja piirivalveamet palub kõigil, kellel on infot kirjeldatud isiku võimaliku asukoha kohta või andmeid, mis võiksid aidata kaasa tema leidmisele, samuti neil, kes on Heinot näinud pärast 5. detsembrit, sellest teatada piirkonnapolitseiniku Marek Käisi telefonil 766 8124 või hädaabinumbril 112.
Kasulikuks võib osutuda igasugune teave, mis selgitab isiku praegust võimalikku asukohta, aga ka teave, mis kirjeldab kadumise eelset olukorda. Politsei palub ühendust võtta ka juhul, kui teil pole infot isiku praeguse asukoha kohta, kuid teate tema tegevusest või olete vahetult temaga kokku puutunud pärast kadumise kuupäeva.
Politsei käis kohalikelt elanikelt uurimas, kus Heino olla võiks või kuhu minna võis. Keegi neist ei tea Heinost enda sõnul midagi. Üle on vaadatud küla erinevad kohad, sealhulgas külas olev peaaegu kinnikasvanud tiik ja teised ohtlikumad kohad, siiani midagi kahtlast ei ole avastatud.
Politsei peab kadunud inimeste otsimisel tegelema vahel ka ebaharilike asjadega. Üks nendest on niinimetatud folkloori kontrollimine, mida selliste juhtumite puhul hulgaliselt laekub. Igaks juhuks peab analüüsima ka kõige ebatõenäolisemana tunduvat infot. Ka neljapäevase otsingu käigus saadi valla elanikelt üsna kummalisi signaale. Mõni neist viitas mehe salapärasele uuele sõbrale, kellega ta pidi kokku saama.
Otsing selgust ei toonud
Neljapäevasel otsingul läbiti maa-ala kohast, kus meest viimati nähti, tema kodumajani. Vaadati üle teede ääred, tühjad hooned, kaevud, tiigid ja muud kohad, kuhu inimene võiks sattuda. «Meie andmetel tuli Heino oma tuttava juurest, kellega läbi käis, ära reede õhtul kella kümne paiku ja pidi justkui kellegagi Lüllemäel kokku saama. Peale selle, et oli pime, oli tol õhtul ka päris korralik tuul, ja eks nad võtsid enne seda natuke viina ka,» proovis Kõvask pilti kokku panna. «Kui selge tema pea oli, ei tea arvata, kuid inimene võis vabalt suunaga eksida, tõenäoline on ka, et temaga võis midagi juhtuda.»
Enne otsingut oli juba omajagu tehtud. Patrull käis kohapeal kohe, kui kadumisteade tuli, politseinikud suhtlesid mehe sõbraga, kelle juures Heino viimati viibis. Esmaspäeval ja teisipäeval jätkati, küsitleti elanikke, naabreid, otsiti läbi ka esialgu loogilistena tunduvad kohad, kuhu mees sattuda võis. Neljapäeval korraldati juba maastikuotsing veidi suurema hulgaga, osales ligikaudu 15 inimest. Kõvaski sõnul suuremat hulka vabatahtlikke ei kaasatud, kuna otsingupiirkonnad, mis siiani läbi vaataamata, ei ole eriti suured.
«Praegu on hea otsida, maastik on selleks lausa ideaalne – puudel lehti ei ole, hein on maha vajunud,» võrdles Kõvask sügisesi tingimusi teiste aastaaegadega. «Näiteks suvel on palju hullem, tuleb kõndida praktiliselt külg külje kõrval ja kõrge heina seest eriti midagi ei näe, mets ei paista läbi.»
Kõvask meenutab juhtunut, kui ka suvel siinsamas Karula kandis kõrge heina seest otsiti kadunud inimest mitu päeva, lõpuks kadus lootuski. Viimaks leiti, heinaniitmise ajal.
Mis nüüd, kui käesolevad otsingud tulemust ei anna? «Kontrollime edasi vihjeid, samuti kasutame nii-öelda jälitustegevuse võimalusi läbi prokuratuuri, näiteks saame kontrollida telefonilogi – aga need on juba tubasemad toimingud.» Kõvaski sõnul on paraku ka ressurss see, mis seab piirid. «Ei ole sellist ressurssi, et võtaks terve valla ja kõnniks läbi.»
Kadumise juhtumeid on palju olnud, nende hulgas õnneliku, ka naljaka, liiga tihti aga kurva lõpuga. Siiski on kõige tähtsam, et inimene ei jääkski teadmata kadunuks. Kõvaski sõnul täitis seekordne otsimine oma eesmärgi vähemalt selles osas, et nüüd saab olla kindel: seal, kust otsiti, kadunud meest ei ole. Jätkuvalt jääb aga õhku küsimus: mis Heinoga juhtus?