Maarahvas pakasest numbrit ei tee

Lea Margus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peremees Lembit Luksepp paneb kopranahkse mütsi pähe ja läheb puuriida juurde toimetama. «Liikuma ikka peab,» arvab perenaine Maili. «Samal põhjusel jalutab ta iga ilmaga ringikese ümbruskonnas.»
Peremees Lembit Luksepp paneb kopranahkse mütsi pähe ja läheb puuriida juurde toimetama. «Liikuma ikka peab,» arvab perenaine Maili. «Samal põhjusel jalutab ta iga ilmaga ringikese ümbruskonnas.» Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Eakad inimesed mäletavad veel hästi aegu, mil 30kraadised külmad kestsid nädalaid ja lund oli rikkalikult. Nemad ei kurda, elu käib harjunud rada, puud saavad tuppa ja veetoomine käib kas või poole ämbri kaupa.

Taheva vallas elav proua Aino Susi, kes iga päev oma elamist kütma peab ja kel maainimesele omaselt vajalik vesi õuest tuppa tuleb kanda, külma üle suurt ei kurda. Tema tervitab saabunud külma hoopis positiivselt. «Ei ole viga, mul on vennad, kes elavad lähedal – noorem vend veel hommikul helistas, et ega ma ära külmunud ei ole.» Proua Susi sõnul oli hommikul külma 28 kraadi, veidi eemal teadaolevalt 29 ja koguni 30 miinuskraadi. «Nii et mul on veel kõige soojem,» naljatas Susi.

«Tuba on soe ja vee saab ka väljast kätte. Toon nii nagu jõuan, kas või poole pange kaupa. See on isegi hea, sest liikuma ju peab,» on maaeluga harjunud proua optimistlik. «Saan hakkama, ära külmuda ei lasta. Tütar pidi ka koju tulema, eks siis tema ka tuleb vaatama.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles