Valgalane Raissa Rosalie Simrod sai pühapäeval 101aastaseks. Ees on ootamas perekondlik sünnipäevapidu, kus külla tulevad nelja järgneva põlvkonna esindajad, kellest noorim vaid mõnekuune poisipõnn.
Lauluta ei möödunud ka 101. sünnipäev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmandat aastat tütre juures elav sünnipäevalaps tervitas eilseid külalisi rõõmsalt diivanil istudes. Memmele tegid silmnähtavalt rõõmu kingitud lillede rohkus ja südamlikud õnnesoovid.
«Küll on ilusad lilled! Mulle on juba noorest peale lilled väga meeldinud,» ütles päevakangelane kimpe vastu võttes. Kuna memm on terve elu lauluhimuline olnud ning ise alati koosviibimistel viisi üles võtnud, tegid külalised talle väikese üllatuse, kui oma õnnesoovid lauluna edasi andsid.
«Pühapäevalgi, kui endised töökaalased ja tuttavad teda õnnitlemas käisid, ei möödunud kokkusaamine lauluta,» sõnas tütar Silvi Vaher. «Ema vennad olid head laulumehed ja mängisid pilli ning ka emale on terve elu meeldinud laulda ja tantsida, teeb seda veel nüüdki. Tihti kuulen teda omaette lauluviise ümisemas,» rääkis tütar. Kuna vennad mängisid pilli, oli nende talu Kaagjärvel tuntud külasimmanite kohana.
Arstirohtu ei tarvita siiani
Kuigi mälu pole memmel kiita ning kuulmine ja nägeminegi kehvaks jäänud, oli sünnipäevalaps väga tragi ning igati jutualdis. Oma pika ea saladuse kohta ei osanudki ta suurt midagi välja tuua. «Ma pole selleks midagi erilist teinud. Vanajumal on mulle lihtsalt nii palju aastaid andnud. Kui nooremana kartsin surma, siis nüüd arvan, et olen juba liiga kauaks siia ilma jäänud,» mõtiskles memm.
«Eks see maaelu ja pidev talutöö on tema vaimu erksana ja keha tegevuses hoidnud. Ta on tubli ja töökas inimene olnud kogu elu,» sõnas tütar Maie Ossipov. «Emal on tõesti tugev tervis olnud. Siiani ei kasuta ta ühtegi arstirohtu ega kurda ka eriliselt millegi üle. Eks aastad on teinud oma töö, siit-sealt ikka midagi tunda annab, kuid ühtegi tõsist haigust pole tal siiani,» lisas tütar Silvi.
Maatööd teinud lapsest peale
Raissa Simrod sündis 10. jaanuaril 1915. aastal neljalapselises taluperes Kaagjärvel. Tal oli kolm venda, kes nüüdseks kõik manala teele läinud. Isa pidas talupidamise kõrvalt kooliõpetaja ametit, taluperenaisest ema kasvatas lapsi.
Raissa lõpetas Kaagjärvel kuueklassilise kooli ning sai aasta harida end ka Valgas. Kuna talu polnud eriti heal järjel, tuli tal plikatirtsust peale maatööga rinda pista, alustades töömeheteed karjaseametist. 22aastaselt abiellus ta kohaliku noormehega, kes sai naisevõtul oma vanematelt kingituseks väikese maatüki, kuhu noorpaar talu rajas ja kus elati kolhoosi asutamiseni 1940. aastatel.
Pere kolis elama Valka, kus Raissa abikaasa asus tööle raudteele vedurijuhi abiks, naine ise aga oli koduperenaine. Perre sündis neli last: kolm tüdrukut ja poeg, kes seitsmekuuselt kopsupõletikku suri. Tütred Tiiu, Silvi ja Maie on aga emale toeks siiani.
Aastakümneid hoolitses ka teiste laste eest
Oma lapsed kasvatas naine üksi suureks. Pärast abikaasast lahkuminekut viis elu naise pealinna, kust ta aga kolme aasta möödudes koos lastega tagasi Valka kolis ja siiani elab. Ligi 30 aastat, 72. eluaastani töötas Raissa Valga väikelastekodus. 98. eluaastani elas vanamemm üksi oma korteris, kus laste abiga kenasti hakkama sai.
«Kolmandat aastat elab ta minu juures. Kuigi ta väljas enam ringi ei liigu, saab siiani iseseisvalt söögilauda tuldud ja ajab ka muud vajalikud toimetused omal jõul ära,» sõnas tütar Silvi.
Kõige rohkem aega veedab vanamemm tugitoolis istudes ning mõtteid mõlgutadaes. «Ta tahab siiani ilmaelu ja poliitikaga kursis olla ja igal õhtul vaatab «Seitsmeseid uudised»,» lisas Silvi.
Oma ema iseloomustasid mõlemad tütred kui töökat, energilist, heasüdamlikku, lastest ja lastelastest väga hoolivat inimest. «Tihtipeale muretseb ta meie pärast isegi üleliia. Just tema on see, kes alati meelde tuletab ja pärib, kas ma ikka sünnipäevaks kõikidele ka tema poolt õnne olen soovinud,» rääkis Silvi.
Kuni silmanägemine lubas, tegi tähtpäevaline käsitööd, kudus ja õmbles. «Ema on üle elanud mitu valitsusevahetust ning erinevaid riigikordi. Siiani meenutab ikka oma lapse- ja nooruspõlve ning elu esimese Eesti Vabariigi aegu, kui elas oma vanemate ja enda talus. Vene ajast ei räägi ta üldse midagi, justnagu poleks seda tema jaoks olnudki,» nentis tütar Maie.
Vanamemmel on viis lapselast, kaheksa lapselapselast ja kaks lapselapselapselast, kellest vanem alustas sügisel kooliteed ning noorim sündis novembris.
Linnapea Kalev Härgi, maavalitsuse nõuniku Ülla Visnapuu ning Valga Linna Pensionäride Liidu liikme Olga Leaga käisid eile sünnipäevalast õnnitlemas ka Valgamaalase esindajad. Ühiselt tordi- ja kohvilauas istudes meenutati koos memme ja tema tütardega möödunuid aegu. Jõudu, tervist ja vastupidavust edaspidiseks ning õnne sünnipäeval soovib vanamemmele kogu Valgamaalase pere.