Kalmistul avanenud vaatepilt pakkus tõsise ehmatuse

«No aga siin on teerada ees, kust siis mujalt inimestel käia, oli valgalanna Mare Rosenberg nõutu ja õnnetu ühtaegu ... «Siin on jäljed ees ja kui harjutakse käima, on fakt, et järgmisel aastal käivad kõik siit.» Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kas kalmistukultuur on kadumas? Kas me ikka hoolime lahkunute hauarahust? Vastuseid neile küsimustele otsis mõttes valgalanna Mare-Kirsti Rosenberg, olles möödunud pühapäeval avastanud ehmatusega abikaasa kalmust üle viiva jalgraja.

«Nagu terve matuserongkäik oleks üle läinud,» kirjeldas Rosenberg Valgas Toogipalu kalmistul nähtut. «Ja mitte ainult abikaasa hauast – ka naaberplatsi serv oli ära tallatud.»

Oma jutu kinnituseks oli proua nõus meile kõnealust kohta näitama. Kaks hauarida vastastikku, vahekäigud paralleelselt vahel – niisugune oli planeering enne nimetatud kohta kalmistul. Ühtäkki lõppes korrapärane paigutus ära ja ei olnudki tulijal esmapilgul teist teed, kui üle haudade. Olukorda halvendas kohati koristamata lumi.

Pilt, mis kalmistul avanes, oli kõike muud kui lahkunute mälestuse vääriline. Kalmistu kõige uuema osa peal viisid tõesti üle haudade siin-seal kõndimisjäljed. Proua Rosenbergi kaks aastat tagasi lahkunud abikaasa hauaplatsil aga laiutas jalgrada, mis kaetud ilmselt tagapool asetseva värske kääpa juurest pärit liivakihiga. Ka nurga peal justkui piirdeks olnud pink oli kõrvale tõstetud.

Tahtis turvalist valikut

«Kui abikaasa matuseid tuli korraldada, ei olnud ma nõus vastu võtma hauda teisele poole puud, kus ta oleks jäänud nurga peale. Selle kõrvalt läks väike teerada. Eks ma seda inimeste psüühikat meedikuna veidi tunnen – arvasin, et nagunii hakatakse üle nurga käima,» sõnas perearstina töötav Rosenberg, «Aga nüüd ometigi selline lugu.»

Üle rahupaiga kõndimist olevat ennegi ette tulnud, kuid suvel sai rohkem riisutud ja naise sõnul hoidnud hullema ära ette seatud pink. Kõrvalolevast hauast, mis oli veidi vähem korrastatud, käidud küll pidevalt üle. «Kõik vajavad rahu.

Tean, et ka mina pean siia kunagi puhkama tulema – ei taha mõeldagi, et minu platsil trambitakse.»

«Kindlasti hauakaevajad läksid kõigepealt ees: neil ju vaja haud ette valmistada. Siis omaksed, kust nemadki oskasid mujalt minna ja ...» püüab ta teguviisile veel õigustuski leida. «Teepoolsest äärest on hauaridade lõpuni lahti ajamata, ei saagi sealtkaudu haudadele ligi.»

Rosenberg näeb viga projekteerimises. «Surnuaiavaht ütles, et projekt on nii ette nähtud ja tema ei tohi midagi muuta.»

Ametnik planeeringut ei süüdista

Ka meie jutuajamise kestel äratallatud haua kõrval tuli paar leinajat värske kalmu juurde. Ikka mööda sissetallatud rada. «No aga siin on teerada ees, kust siis mujalt inimestel käia,» oli proua nõutu. «... Siin on jäljed ja kui harjutakse käima, on fakt, et järgmisel aastal käivad kõik siit.»

Kalmulistele proua siiski midagi ette ei heitnud. «Lihtsalt selline kurb lugu,» ohkas veel lõpuks. «Masendav.»

Ülevaate inimese murest ära kuulanud Valga linnavalitsuse linnamajandusameti vanemspetsialist Pille Meriroos kalmistu planeeringus viga ei näe. «Planeering peaks ikka võimaldama haudade vahel liikuda ja tegelikult oleks pidanud hauakaevaja teed lahti lükkama matmispaigani välja. Seega ei oleks pidanud sellist olukorda tekkima,» oli tema seisukoht. Ta kinnitas, et hauad, millest matuselised olid üle kõndinud, saavad korrastatud.

Meriroos selgitas, et matuse korraldaja peab koostöös kalmistuvahiga tagama, et kasutatavad teed oleks vabad. Surnuaia kabeli seinal on nii matmise reeglid kui kalmistu plaan, mis vääritimõistmisi ära hoidma peaks.

Lisaks on tema kinnitusel eelarvesse planeeritud raha teede korrastamiseks rahupaiga uues osas – loodetavasti aitab seegi tulevikus taolisi ebameeldivusi vältida.

Asi siiski ka suhtumises

Kalmistuvaht Maiu Lepik planeeringu suhtes nii leebe ei ole. «Planeering on tõesti väga halb: peab pikalt ringiga minema. Ja mitte ainult matuste ajal – inimesed niisama ka käivad üle haudade.»

Kalmistutöötaja sõnul lahkunut siiski äsjase matuse puhul üle haudade ei kantud, lihtsalt matuselised olevat kõndinud seal edasi-tagasi.

«Inimesed ei pruugi alati näha, kus haud on – eriti lumega. Mõni ei hooli ka. Suvel ta ju teab, kust kõnnitee läheb, aga ometi on risti üle platsi kõndinud,» andis Lepik mõista, et kõik sõltub eelkõige suhtumisest. «Kui isegi suvel minnakse üle, mis siis veel praegu, lumiste teedega. Eks ta pahameelt teeb ikka,» mõistab ta võõrast muret.

Mida mõtleb aga inimene, kes lähedase kalmule minnes trambib üle haudade, võime vaid aimata. Eestlased on kalmistut alati tähtsaks pidanud, lähedase haua korrashoidmist peetakse auasjaks ja haua peal kõndimine ei tulnud meil varem mõttessegi. Kas ajad on muutunud?