Päevatoimetaja:
Kersti Kond

Sõjajärgne aeg oli täis valu ja ebaõiglust, kuid sai ka pidutseda

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Õie Kooniku sõnul polnud elu kolhoosis seotud vaid raske tööga. Vaheldust lisasid peod pika laua taga.
Õie Kooniku sõnul polnud elu kolhoosis seotud vaid raske tööga. Vaheldust lisasid peod pika laua taga. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Iga päevaga kahaneb nende inimeste hulk, kes mäletavad aegu, mil võõrad väed siinse elukorralduse segi lõid. 70 aastat Sooru külas elanud Õie Koonik mäletab seda üsna täpselt – nagu ka ühismajandite loomist.

Koonik on pärit Hummulist, kuid Soorus elanud suurema osa oma elust – 70 aastat.

Vanaproua mäletab ka sõjakoledusi. Näiteks seda, kuidas 1941. aastal pandi Tõlliste silla alla pomm. «Tookord pääsesid mehed jaole ning silda õhku ei lastud,» sõnas Koonik. «Aga 1944. aastal tehti samamoodi ja siis enam midagi päästa ei andnud. Kõrge sammas käis üles, kui see õhku lasti. Juba eelnevalt anti rahvale käsk, et ära tuleb minna.»

Märksõnad

Tagasi üles