Kas madal veetase seab järveasukad ohtu?

Üks viis ummuksisse jäänud ehk hapnikuvaeguses järve aidata on jäässe aukude raiumine või puurimine. Samas peaks need tegema järve sissevoolu lähedale, et hapnik järve laiali leviks. Foto: Arvo Meeks

Sügisel räägiti palju, kuidas järved ja jõed näitavad keskmisest madalamat veetaset. Detsembri lõpus saabunud miinuskraadid panevad küsima, kas kiirelt kinni kaanetatud järved nõnda mitte ummuksisse ei või jääda.

Ummuksisse jäämiseks nimetatakse olukorda, kus vees lahustunud hapniku puudus hakkab põhjustama sealsete asukate, peamiselt kalade, surma. Üks olulisemaid veekogu ummuksisoleku põhjuseid on pikaajaline ja raskesti läbipaistev jääkate, mistõttu ei jõua vees elutsevate ja hapnikku tootvate vetikateni piisavalt päikesevalgust.

Samal ajal kui vähene valgus takistab hapniku juurdetootmist, kulutavad lagunevad taimejäänused talve jooksul enamuse vees sisalduvast hapnikust. Seega, mida kauemaks jääb veekogu jääga kaetuks, seda vähemaks jääb hapnikku ning seda suuremaks paisub risk, et kalad lämbuvad. Mida rohkem on aga järves vett, seda kauemaks hapnikku jätkub.