Ametniku lihtsast elust

Meeli Tuubel Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Ametnikul on lihtne elu. Ta istub soojas kabinetis ja saadab inimesi seenele. Nii nagu Valga elanik Ainar Tamm oma 23. jaanuari Valgamaalase artiklis leidis. Oli see artikkel siis minu või minu osakonna sotsiaaltöötajate või mõne muu koha sotsiaalametniku pihta, igal juhul tunnen sotsiaaltöötajana vajaliku olevat seda olukorda selgitada.

Mis oli aga see otsus või toiming, mis oli sotsiaalametniku pädevuses teha ja mida ta ei teinud, seda autor välja ei too. Pannes kogu riigi sotsiaalpoliitika ja tervishoiuteenuste süsteemse problemaatika esimese ettejuhtuva ametniku süüks, siis see on lihtne elu, täpsemalt – lihtsustatud elu. Jamades on alati keegi süüdi ja et ametnik on süüdi – seda peetakse iseenesestmõistetavaks.

Selgitan alljärgnevalt, milline on kehtiva õiguse kohaselt ametkondade vastutusala psüühilise haigusega inimesega tegutsemisel.

Kui räägime haigusest, on selge, et esimene samm on diagnoosimine, ravi ja selle seiramine ning see on tervishoiusüsteemi pädevuses – olukorraga tegelevad psühhiaater ja perearst. Sotsiaaltöötajale ei ole diagnooside püstitamise ega ravi määramise pädevust antud, kuigi meie ette seatud olukorrad saaksid tunduvalt parema lahenduse, kui me seda teha saaks.

Nõustun, et Ainar Tamme kirjeldatud olukord on problemaatiline: psüühikahäirega inimene keeldub arsti juurde minemast, ravi võtmast ning lähedaste ja abistajatega suhtlemast, on oma koju kapseldunud ja ust ei ava.

Sellised olukorrad ei ole kahjuks üksikud ja üheseid lahendusi neile ei ole. Kindlasti aga ei aita asja lahendamisele kaasa, kui korteriomanik ja lähedane inimene ametkondade püüdlustele kaasa ei aita, vaid kõrvalt pealt vaatab ning märkmeid teeb, kes ja kunas käis ja mida ütles.

Psüühikahäirega inimeste sotsiaalteenuseid otsustab ja rahastab riik, mitte kohalik omavalitsus ja selle sotsiaaltöötaja. Riik on seadnud sellele oma protseduurireeglid: inimene peab erihoolekandeteenuse saamiseks läbima rehabilitatsiooni. See eeldab tema nõustumist ja vajadusel kohaleminekut rehabilitatsiooniasutusse.

Rehabilitatsiooniasutuse soovituse järel teeb riigiasutus, sotsiaalkindlustusamet, otsuse erihoolekandeteenuse määramiseks. Kui see on ööpäevaringne hooldusasutus, siis sellele on vähemalt aastajagu järjekorda.

See, et psüühikahäiretega inimeste riigi rahastavasse hooldusasutustesse järjekorrad ja teenust vajav inimene peab selles ise tahtega kaasa lööma, ei ole kuidagi kohaliku omavalitsuse sotsiaalametniku süü või tegemata töö. Omavalitsuse korraldada olevatesse eakate hooldekodudesse ei ole kunagi järjekordi – teenuse mahtu ja rahastamist suurendatakse täpselt siis, kui kohtade vajadus suureneb – ja nii palju, kui suur see on.

Psüühikahäirega inimest, kes ravi- või sotsiaalteenuste saamisega ei soostu, saab tema tahet arvestamata selleks sundida ainult kohtu korraldusel. Kohtusse saab lühiajalise tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi rakendamiseks teha taotluse psühhiaatriahaigla, kuhu inimene on ravile toimetatud lähedaste või politsei kaasabil.

Tahtevastaselt hooldekodusse paigutamise otsuse teeb samuti kohus kohaliku omavalitsuse avalduse alusel. Eestis on selliseid kinniseid hoolekandeasutusi üks – Valklas Harjumaal. Paljud on ehk ajakirjanduse kaudu kursis, et selles asutuses on enesele ja teistele reaalset ohtu kujutavad, äärmiselt raske psüühikahäirega isikud, keda valvatakse mitmekordselt suurema arvu personali ja suure tara taga.

Nagu ka asutuse olemus, peab ka sinna paigutamise põhjendustest olema selgelt aru saada, et psüühikahäirega inimese käitub selliselt, et tema enda või teiste isikute elu ja tervis on reaalses ohus. Sellist ohtu peab kohtusse avalduse esitaja põhjendama ja tõendama ning senise kohtupraktika põhjal on see olukord, kui midagi on juba juhtunud ja kui selle edasine toimumine on väga tõenäoline.

Kuigi võib tunduda, et antud lugu ka sellisena kvalifitseerub, siis tegelikkuses tähendavad need tunduvalt tõsisemaid olukordi.

Antud juhtumil soovib psüühikahäirega inimese lähedane, et sotsiaaltöötaja teeks kindlaks, millises olukorras tema vend on ja väidab, et ta on hädaohus. Venna ja sotsiaaltöötaja vahel on aga lukus uks ning läbi seinte käimise või nägemise võimet me ei valda ega oma ka õigust ust maha joosta, et sisenedes öelda: «Tere, tulime vaatama, kuidas teil läheb».

Seesama korter kuulub töötajate käitumise üle pahandanud kirjutajale endale ning ta omab oma korteri ukse kallal muukimisele tunduvalt suuremaid õigusi kui sotsiaaltöötaja. Kui aga loo autoril on sügav veendumus, et ta vend on hädaohus seal lukus ukse taga, tuleb teavitada sellest politseid ja esitada oma argumendid.

Sotsiaaltöötajad ei saa antud juhtumil venna veendumust jagada. Oma käikude jooksul ei ole vahetut ohtu ja abitust õnnestunud tuvastada. Enamgi veel – naabrite sõnul on nähtud meest toidukottidega poest tulevat.