Soontaga küla on pööranud pilgud hoopis Tõrva suunas

Karurasvaseep pidada lausa sõltuvust tekitama. «Kui sellega saunas pesta, võib järgmisel hommikul vabalt sisse magada – uni on hea nagu karul talveunes,» hoiatab jahimehest seebimeister. Foto: Lea Margus / Valgamaalane

Kui selle talve kõige lumisemal päeval Soontaga külas elava jahimehe ja taksidermisti Aare Jaama juurde Koolitare talusse jõudsin, oli mehel verine väits käes ja töö pooleli. Kahel soel oli nahk juba maha võetud ja vähemalt kolm ootas oma järge. Need isendid olid kütitud lisaks meie maakonnale Pärnu- ja Tartumaalt.

Jahimeeste käe läbi elu jätnud loomad olid ilusad, metsaasukaid tabanud kärntõvenuhtlusele viitavaid jälgi oli ainult ühel. Sellest lubas jahimees valmistada topise, mis illustreeriks haiget metslooma. «Mõtlesin, et teeks sellise näidise: haige, rääbaka, hirmunud – milline ta ongi, kui inimesele õue tuleb, sest ükskõik mis valikuga – kõik tahavad ellu jääda,» räägib Jaama loomadest, kes ei vali enam vahendeid, et toitu hankida.

Toormaterjali nii- ja naasuguste topiste ja trofeede valmistamiseks tal jagub, seda tuuakse lähemalt ja kaugemalt. Õuele rajatav töötuba, kus nahad soolas ja ootamas oma järge, on alles loomisjärgus. Just nagu elumaja osagi, kuhu jahimehel plaanis rajada juba järgmiseks talveks midagi lausa töökojalaadset. Praegu on see ehitusjärgus, katuse all hoiustatud puidumaterjali virnalt vaatab vastu hiiglaslik karupea – tulevane trofee.