/nginx/o/2016/01/29/4949419t1h2b11.jpg)
Äsja avaldatud noorteseire aastaraamat toob esile, et erivajadustega noorte hariduse ja noorsootööteenuste kättesaadavus, mitmekesisus ja kvaliteet on Eestis piikonniti väga erinev.
Valgamaa paistab silma puuetega noorte rohkusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praktikute sõnul aitaks olukorda parandada tugiteenuste, eelkõige transpordivõimaluste ja tugiisiku tagamine erivajadustega noortele. Tähtsaks peetakse ka perekonna ja ümbritseva kogukonna tuge ning noorsootöötajate endi valmisolekut erivajadustega noortega tegeleda.
Seekordne noorteseire aastaraamat keskendub erivajadustega noorte hariduse ja noorsootöö teemadele. Eesti haridussüsteemis õppis möödunud aastal ligi 27 000 haridusliku erivajadusega noort. Haridusliku erivajadusega õppijad võivad olla puudega, õpiraskuste või tervisehäiretega, aga ka andekad või muudel põhjustel õppekeskkonna kohandamist vajavad lapsed ja noored.
«Eestis on palju räägitud võrdsetest võimalustest, kaasavast haridusest ning sellest, et iga noor on väärtus ja seepärast peaks igaühele olema tagatud ligipääs nii haridusele kui ka tööturule. Kuna seni puudus selge arusaam, kas ja kuidas on erivajadustega noored kaasatud noorsootöösse, koostasimegi üle-eestilise ülevaate olukorrast,» selgitas Noorteseire projektijuht Kersti Kõiv.
Noortevaldkonna spetsialistide hinnangutel põhinev ülevaade näitab, et erivajadustega noorte võimalusi osaleda noorsootöös peetakse küll piisavaks, kuid käärid teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi osas erinevad piirkonniti.
«Põhjuseid on erinevaid, mis kokkuvõttes taanduvad suuresti ebapiisavale rahastamisele,» tõdes Kõiv. Praktikud tõid puudusena esile just projektipõhist rahastust, mille abil on keeruline püsivalt tagada näiteks tugipersonali või transporditeenust.
«On ilmne, et noorsootööteenuste olemasolu üksi ei taga selle kättesaadavust erivajadustega noortele ning sageli sõltub see nii füüsilisest ligipääsust kui ka erinevate tugiteenuste, nagu näiteks invatranspordi, tugiisiku, isikliku abistaja ja viipekeele tõlgi olemasolust,» selgitas Kõiv.
Kõivu sõnul tuli välja ka noortevaldkonna spetsialistide seisukoht, et noore eripära mõistmiseks on vajalik igakülgne koostöö eri osapoolte vahel. «Proovikivi peitub selles, kuidas leida võimalused innustada lastevanemaid, õppeasutusi, kohalikke omavalitsusi ja kogukondi tõhusamini omavahel koostööd tegema selleks, et noorsootöö jõuaks üha enam erivajadustega noorteni.»
Samuti selgub ülevaatest, et noorsootöötajad pidasid oluliseks endi teadlikkuse suurendamist ning vastava ettevalmistuse olemasolu.
Eesti noorsootöö keskuse direktori Edgar Schlümmeri sõnul on vähemate võimalustega noorte kaasamine noorsootöös väga oluline. Kuigi olukord pole halb, on siiski erivajadustega noorte kaasamisel arenguruumi, sealhulgas arendades edasi nii tehnoloogial põhinevat kui mobiilse noorsootöö teenust. Ka noorsootöötajate teadmiste nüüdisajastamine, kuidas eri spetsiifikaga noortega töötada, on tähtis ka edaspidi.
«Oluline on, et juba praegu nii meie kui omavalitsuste toel õnnestub noorsootöötajatel erinevate meetoditega leida üles just neid noori, kes varem ei ole noorsootöös osalenud mingi erivajaduse tõttu.»
Ka Kõivu sõnul on põnevaid algatusi juba siin-seal näha. «ETV saate »Punkteraapia« vahendusel oleme saanud kaasa elada erivajadustega noorte muusikategemisele. Häid näiteid on tuua nii suurematest linnadest kui ka väiksematest kohtades,» ütles Kõiv. Ta loetles üles luule- ja näiteringe, andekate noorte õpitegevusi, riskinoorte ennetusprogramme ning noorte ettevõtlikkust ja tervisekäitumist edendavad algatusi.
«Selliste õnnestunud näidete varal võib küll öelda, et vaikselt moodustuma hakkav noorsootöötajate tugivõrgustik loob eeldusi üksteiselt õppimiseks ja edulugude jagamiseks, mis omakorda võimaldab noorsootööd üha enam viia erivajadustega noorteni,» võttis Kõiv teema kokku.
Eestis puudub ühtne puude ja erivajaduse määratlus. Puuet kasutatakse valdavalt meditsiinilises ja sotsiaalses kontekstis ning on seotud sotsiaaltoetuste süsteemiga, mis on suurel määral puudepõhine. Erivajaduse mõiste on laiem ning seostub eelkõige õpi- või arenduskeskkonna eripäraga.
Piirkondlikku jaotust saab vaadata vaid määratud puudeastme järgi ning sellest selgub, et kõige suurem puuetega noorte osakaal on Ida-Viru, Põlva, Viljandi, Valga, Jõgeva ja Järva maakonna noorte seas. Puuetega noorte hulk absoluutarvudes on aga suurim Harjumaal.
Aastaraamat on koostatud haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti noorsootöö keskuse ja mõttekoja Praxis koostöös.