iDeal kampaania

Mulgimaast ja Mulgi keelest

Tartu Ülikooli professor Karl Pajusalu

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Teenekas Mulgi keele ja kultuuri eestvõitleja professor Eduard Vääri (1926–2005), kelle surmast sai mullu juba kümme aastat, oleks kindlasti olnud äärmiselt nördinud, lugedes 8. märtsi Valgamaalasest kirjutist, kus seati kahtluse alla nii Mulgi murdekeele kui Mulgimaagi olemasolu. Selle kirjatöö autorid on täiesti meelevaldselt tõlgendanud Vääri kunagist seletust sõna «mulk» päritolu kohta.

Teenekas Mulgi keele ja kultuuri eestvõitleja professor Eduard Vääri (1926–2005), kelle surmast sai mullu juba kümme aastat, oleks kindlasti olnud äärmiselt nördinud, lugedes 8. märtsi Valgamaalasest kirjutist, kus seati kahtluse alla nii Mulgi murdekeele kui Mulgimaagi olemasolu. Selle kirjatöö autorid on täiesti meelevaldselt tõlgendanud Vääri kunagist seletust sõna «mulk» päritolu kohta.

On tõsi, et mulgid hakkasid ennast mulkideks kutsuma üsna hilises ajaloos, nagu ka maarahvas hakkas ennast alles paar sajandit tagasi kutsuma eestlasteks. Viimane aga ei tähenda ju kuidagi, et eestlasi, eesti keelt või Eestit olemas poleks!

Samas Mulgi ehk lõunaeesti läänemurre on ajalooliselt tunduvalt vanem kui eesti kirjakeel. Mulgi murre eristus iidsest lõunaeesti hõimukeelest juba esimese aastatuhande lõpus, eesti kirjakeele tähtsamad normid said paika alles pisut enam kui sada aastat tagasi.

Eduard Vääri on mitmes oma kirjutises selgitanud põhjalikult Mulgimaa keelelist ja kultuurilist tähendust. Ka nimetatud artikli autoritele peaks kättesaadav olema näiteks mulgi lugemik «Mulgi keelen ja meelen», mille eessõnas Vääri raamatu toimetajana annab selge ülevaate Mulgimaa piiridest ja mulgi murde erijoontest.

Kõige hingelähedasem Mulgimaa osa oli Mulgi kihelkondadest Väärile just Helme, millega ta oli oma elus kõige rohkem seotud ja mida ta oma ülevaates kõigepealt esile tõstab.

Vääri kirjutab mulgi lugemikus järgmist: «Oma reisi mööda Mulgimaad alustame lugemikus Helme kihelkonna Pikasillast, sest üks kuulsamaid mulgi luuletajaid Hendrik Adamson on kirjutanud oma luuletuses »Mulgimaale« (1919): »Om maid maailman tuhandit ja rahvit mitmit miljonit – üitsainus Mulgimaa. Ää kuri kui las olla ta – ku Pikässillast üle saa, suud anna mullal ma.«

»Helme kihelkond on tuntud ärkamisaja silmapaistvate tegelaste poolest, Eesti Kirjameeste Seltsi asutajatega, Kreutzwaldi ja Koidula käimisega Helmes, silmapaistvate kirjanike ja kirjandusteadlastega. Helmet tuntakse Lõuna-Mulgimaana, mille pealinnaks on Tõrva.« Need on Eduard Vääri enda sõnad, järelikult võiks just Väärit pidada üheks Lõuna-Mulgimaa mõiste kasutuselevõtjaks.

Mulgimaa tervikliku kultuuri- ja keelealana koosneb viiest kihelkonnast, mis on Helme, Karksi, Halliste, Paistu ja Tarvastu. Keeleteadlased jagavad Mulgimaa enamasti kaheks: Karksi ning sellele lähedased Halliste ja Paistu moodustavad läänemulgi murrakurühma, Tarvastu ja Helme koos aga idamulgi murrakurühma.

On tõsi, et Helme murdekeeles on keelendeid, mis ei ole sarnased Karksi või isegi Tarvastuga, kuid põhijoonte poolest on tegemist ikka sama murdekeelega.

Eduard Vääri lõpetab raamatus »Mulgi keelen ja meelen« oma Mulgimaa ja Mulgi keele käsitluse tagasiminekuga »Henriku Liivimaa kroonika" aegadesse. Siis, kaheksa sajandit tagasi kerkis muude Eesti muinasmaakondade seas eriliselt esile Sakala.

Tookordne Sakala oli märksa suurem hilisemast Mulgimaast, ulatudes läänes Liivi laheni, põhjas Viljandist kaugemale ning lõuna pool praegusesse Põhja-Lätti, kus tookord olid sakalaste naabrid liivlased. Kuid pole kahtlust selles, et hilisemad viis lõunaeestilist Mulgi kihelkonda kuulusid kõik Sakalasse, olles õigupoolest selle südaalaks.

Nii võiks tegelikult ütelda, et kuigi Helme on tänapäevases mõttes Lõuna-Mulgimaa, on ajalooliselt tegemist osaga Mulgimaa südamest.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles