Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/12/22/488530t1h0e8e.jpg)
Pühade pühad on käegakatsutavalt lähedal. Tänavu on jõulud oodatud ja tavapärase ilmega – just sellised, nagu me jõule ette kujutame. Ilm on täiesti jõulune.
Kuuske oli ehk raske suure lume tõttu metsast tuua, aga enamus meist on igihalja puu tuppa seadnud. Praegusel Eesti raha ajal jõuame ka veel kõik toidud ja kingid jõuluks varuda. Kaubavalik on enneolematult lai ja lauale saame panna, mida soovime – vähemalt enamik meist.
Mäletame jõule, mil kõik polnud soovide ega tavade kohane. Meil kõigil on ühiseid mälestusi erinevatest jõulupühadest ja on igal veel individuaalseid mälestusi ühest või teisest aastast.
Hiljutine tänavaküsitlus ETVs rahva jõulutavade kohta viis mu mõtted ühele tavatule jõuluajale. Selles küsitluses ütlesid inimesed valdavalt reporterile, et nad viibivad jõulude ajal lihtsalt pere seltsis ja järgivad koduseid tavasid, kirikusse minna ei kavatse. Vaid üksikud seadsid kiriku pühade keskmesse.
Siis meenuski mulle, kuidas neli aastat tagasi olid meil soojad ja mustad jõulud. Meie Helme kirik-palvemaja oli remondis ja jõuluõhtu jumalateenistuse pidasime Tõrva kirik-kammersaalis. Esimest korda 58 aasta jooksul ei kuulnud kogudus õpetaja Valter Vaasa jõulutervitust, mis viimastel aastatel oli vähemalt kirja teel saabunud. Palju oli toona jõulude ajal tavatut.
Aga üks oli kindlalt omal kohal. Kõlas seesama jõuluevangeelium, mida juba paar tuhat aastat maailmas ühtviisi loetud. Meid kõnetas rõõmusõnum Jeesuse Kristuse sündimisest – just nii nagu Petlemma karjaseid ammusel ajal.
See pidi meile selgeks tegema, mis ikkagi teeb jõuludest jõulud. Võime ju teha jõuludeks oma plaane ja järgida oma tavasid, mis võivad täide minna ja võivad ka nurjuda. Võime jõule oma kindlal moel ette kujutada ja soovida, aga see ei pruugi täituda. Ent tähtsaim jääb meile alati alles. Jõuluevangeelium ei jää ühelgi aastal kuulmata, lugemata, kuulutamata.
Jõuluevangeeliumi saame elavaimalt kuulda kirikus, aga niisama hästi saame avada püha piibli või lülitada sisse televiisori-
raadio. Meil on kindlalt olemas seesama kallis ja südantsoojendav jõuluevangeeliumi kuulutus, mis aastatuhandeid maailma rahvaile rõõmu ja rahu toonud ning kõigile jõulupühad garanteerinud. Just sellised, nagu need Jumal on seadnud.
See tähendab, et kirik ja meie kiriku pea Issand Jeesus Kristus, jõulu ajal sündinud Jumala Poeg, pälvib meie suurt tähelepanu ja austust.
Kirik ja jõulude tooja Jeesus on küll kohanud ükskõikseid kahtlejaid ja hoolimatuid ründajaid mitmel moel läbi sajandite. Kuid kirik on püsima jäänud. Issand elab ja kuulutab iga jõulu ajal taas rõõmusõnumit rahust taevas ja maa peal, mille Jumal oma Pojas on kehtestanud.
Nii kuulutabki Issand päevast päeva ning sajandist sajandisse oma trööstivast, valgustavast ja õpetavast evangeeliumivarast lugusid, lauseid ja kõnesid just nii, nagu parajasti kellelgi vaja kuulda on. Kindlalt kõnetab meid Issanda evangeelium ja seisab Tema kirik.
Homme võtame vastu jõulupühad. Enamusel meist on seekord tavakohased jõulud. Meie kõrval võib aga ligimesel midagi tavakohastest jõuludest puudu jääda. Pangem oma ligimest tähele, viigem temagi juurde rõõmusõnum Kristuse sünnist ning viigem ka seda armastust ja rahu, millega jõululaps meie südant soojendama tuleb.
Loodame ka aasta pärast võtta vastu jõulupühi. Täpselt samasugused nad ilmselt ei tule ja võivad vägagi erineda traditsioonilistest jõuludest. Aga võtkem kaasa Issand koos Tema rõõmusõnumiga igasse argi- ja pühadeaega. Et siis kõige kindlama rahutundega üha uutele jõuludele vastu võiksime minna.