Jalajäljed hauaplatsil tõid kaasa hingevalu ja nördimust

Taavi Niittee
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jalajäljed hauaplatsil
Jalajäljed hauaplatsil Foto: Erakogu

Hiljuti saatis Valgamaalasele vihje vanem meesterahvas, kes tundis, et ta peaks teistega jagama vaatepilti, mis talle oma lähedaste hauale minnes avanes.

Nagu teatega kaasas olnud fotodelt näha, oli keegi Valga Toogipalu kalmistut külastades otsustanud lahkunud lähedaste kalmule minna, lõigates selleks otse üle naaberhaua, kus puhkavad vihje saatnud mehe lähedased.

Mees (nimi toimetusele teada) oli juhtunust silmanähtavalt ärritunud ja nördinud. «Nagu sülitatakse teiste peale ... Miks ta ei võinud paar meetrit edasi kõndida ja siis vasakule keerata? Saan aru, et võib-olla oli tal kiire, aga niimoodi otse üle teise haua jalutada ...» ei jätkunud tal sõnu.

Kuigi mees oskas tõenäolist süüdlast oletada, ei hakanud ta otseselt kellegi nime nimetama. «Ta peaks olema vanem inimene. Öeldakse küll, et vana ja loll ja mis iganes, aga mina olen ka päris vana ja see ei ole vabandus,» arvas mees, kelle sõnul puhkavad jalajälgedega lumevaiba all tema ema, poeg ja vanavanemad.

«Mis küll on lahti meie inimestega? Kui sageli süüdistatakse noori igasuguses hoolimatuses ja ülbuses, siis siin on ju jälgede ning muu järgi selge, et tegemist on eaka inimesega.»

Põhjuseks, miks ta oma lugu Valgamaalase lugejatega jagada otsustas, olid tolle hetke emotsioonid. «Ma ei taha olla ei kohtunik ega prokurör, aga valu südames sundis mind seda teiega jagama.»

Mehe sõnul pole ta viimastel päevadel vaatamas käinud, kas otseteed veel kord kasutatud on.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles