Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/01/05/15816609t1ha750.jpg)
/nginx/o/2016/01/04/4850731t1hb367.jpg)
Arvamuse avaldamine ajalehes, oma aadete esitlemine ning nendesse uskumine on äärmiselt positiivne nähtus. Samas, kui sarnase deviisiga lugusid tuleb liialt palju, tundub see paraku tüütavana. On ju siililegi selge, et koor kõlab võimsamalt kui solistid. Aga just eeslauljad on valitud kindla põhjusega soleerima.
Poliitika on olnud aegade algusest kompromisside kunst, mille osavamad valdajad suudavad ühendada masse. Poliitikud peavad suutma eristada vajaliku ebavajalikust, leida kahest halvast parem ning pakkuda välja lahendusi. Mitte et teised seda ei suudaks, aga poliitikutel on see kohustuslik. Head poliitikud on kuulajad, kes selle asemel, et vastaspoole sõnavõttude ajal endale näppe kõrva toppida, mõtlevad kaasa, leiavad oponentidega ühisosa. See on nende töö, selleks me oleme nad valinud.
Tõrva linna ning Helme, Hummuli ja Põdrala valla ühinemisel moodustatava omavalitsuse nimeküsimus, millest Valgamaalasest iga päev lugeda saab, pakub pinget paljudele. Mitte ainult kohalikele elanikele, vaid ka poliitikutele ja nende puhul on see pinge kindlasti suurem, kui mõnele raamatupidajale, sporditreenerile või näiteks ajakirjanikule.
Selliste tervate küsimuste puhul on poliitikud alati tugeva ühiskondliku surve all. Poliitruum, kus nad asju selgeks vaielda püüavad, tõmbub järjest kitsamaks, sest igast nurgast surutakse seinu jõuliselt keskpõrandale kokku. Varem või hiljem plaksatavadki seinad kokku ja kohe kindlasti ei jõua kõik ruumist lahkuda. Need surujad aga käivad nii väikeses kogukonnas, nagu on Helme kihelkond, paratamatult poliitikutega iga päev läbi, teevad koostööd, teinekord on sõbradki.
Ma ei ole poliitik, aga kui ma seda oleksin, sooviksin just praegu olla opositsioonis. Nii palju tasuta reklaami nagu praeguses nimevaidluses (valides kindel osapool) ei saa ka siis, kui võidad samal päeval «Su nägu kõlab tuttavalt» saate, lahendad «Selgeltnägijate tuleproovis» kõik ülesanded ja püüad kümnekilose haugi «Kalamehejuttudes».
Ometi hoiab poliitiline opositsioon meil vägagi madalat profiili, sest ka nemad saavad aru, et see oleks odav populaarsus ja ehk on neis isegi grammike kaastunnet oma ametivendade suhtes. Nad taipavad, et asudes ka omalt poolt survestama, tuleb veduri korstnast veelgi rohkem suitsu, selle asemel et säästa kütust veduri edasi liikumiseks.
Nimeküsimuses paistavadki kõige häälekamad olevat need, kes päevast päeva aitavad omavalitsusjuhte meid ümbritseva paremaks muutmisel, kuuluvad nende lähikonda või mistahes muudes küsimustes lööks hea meelega neile käe pihku.
Maido Ruusmann, Kalle Vister, Tarmo Tamm, Ave Visor, Enn Mihailov, Aleksander Zemskov, Aivar Uibu, René Rahnu – ühinemiskõneluste juhtkomisjon. Minu arvates muljetavaldav nimekiri, kelle võimekuses või heades kavatsustes ma ei kahtle karvavõrdki.
Põgusalt nende kõigiga kokkupuuteid omades tunnistan, et tegu on intelligentsete inimestega, kellel on tugevalt arenenud nii oma arvamus kui ka empaatiavõime. Kui ma üldse kellelgi enda eest otsustada laseksin piirkonna heaolu suhtes, siis oleksid need kaheksa nime kindlasti nimekirja üsna eesotsas. Vaadates silmnähtavalt arenevat kihelkonda, on nad selle õiguse oma tööga välja teeninud. Seega, kui need kaheksa suudavad omavahel kokku leppida ja leida kompromisse, siis ma ainult saluteerin neile.
Mõelge nüüd korraks sellele, kas antud nimekirjas on mõni teie poolt valitud inimene, teie endine kolleeg, kauaaegne sõber või suisa sugulane. Mis tundega peavad nemad tegema ebapopulaarseid otsuseid ja pärast teile otsa vaatama kaubanduskeskuses, kultuuriüritusel või sünnipäevalauas? On selge, et poliitikas ei ole kunagi sada protsenti populaarseid otsuseid – kellegi tunded saavad alati riivata.
Seega, kas me anname endale aru, et poliitikud ei püüa mitte meid maha müüa, vaid just nemad on need, kes oma naha turule viivad. Saagem ükskord selgeks, et kõik poliitikud ei ole pätid, vargad ja oma rahva vihakajad, nagu Delfi kommentaariumeid lugedes arvata võiks.
Meie kandi esipoliitikud on endised või praegused koolmeistrid, pedagoogid, põllumehed, veterinaarid, korrakaitsjad, ettevõtjad ... Nad on omavalitsusjuhtideks tõusnud, kuna me ise arvame, et nad on selle au välja teeninud oma saavutustega teistes eluvaldkondades. Miks peaksime nüüd üleöö nende heades kavatsustes kahtlema?
–––––––––––––––
* « Ka Sina, Brutus?» – tsitaat, mida ütles Julius Caesar veidi enne tema mõrvamist oma heale sõbrale Marcus Junius Brutusele, kes ta reetis.