Kuusehekis toimetanud kassi tabas nool

Kodukass poleks ilmselt elu sees osanud aimata, et naabrimehe lendu lastud nool leiab tee tema kehasse. Õnneks on loom nüüd taastumas ja saab taas rahulikult kuuseheki varjus tegutseda. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix

Pühapäev oleks ühele kuusehekis askeldanud hiirekuningale võinud lõppeda väga kurvalt, sest teda tabas naabrimehe lendu lastud nool. Tänu arstiabile on loom siiski paranemas.

Teisipäeval ilmus Valga loomakliiniku sotsiaalmeediaseinale foto õnnetust kassist, kelle kehasse oli tunginud nool. «Esialgsetel andmetel on selle juhtumi puhul tegu õnnetusega, kuid praegu on kõik täpsemad asjaolud väljaselgitamisel,» kinnitas Lõuna prefektuuri pressiesindaja Maria Gonjak.

«Kassi peremehe naaber on võistlusvibulaskmist harrastav mees, kes pühapäeva õhtul võistlustelt naasnuna otsustas laskmist harjutada. Väidetavalt läks harjutamise käigus üks nool märklauast mööda kuuseheki sisse ning õnnetul kombel tabas see kuusehekis toimetanud kassi. Kass viidi veterinaari juurde,» selgitas ta.

Pressiesindaja kinnitusel alustatakse juhul, kui peaks selguma, et loomale on tahtlikult vaevusi põhjustatud, kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb looma julma kohtlemist. «Selle eest võib karistada rahalise karistuse või kuni aastase vangistusega.»

Loomaarst pole taolist juhtumit varem näinud

Valga loomakliiniku loomaarsti Jaan Luha kinnitusel pole temagi varem näinud sellist juhtumit, et looma kehast turritab välja nool. «Olen näinud haavleid ja õhupüssikuule, aga vibunool oli täiesti uus tase ja seda pole ma varem ühegi kassi seest välja võtnud,» sõnas Luht, kelle sõnul oli nool kehas 11 sentimeetri sügavusel. «Loodame, et sellist asja enam ei näe ka.»

Arsti kinnitusel toimetati loom kliinikusse teisipäeva hommikul: pärast seda, kui kass oli koju jõudnud, kehas umbes 70sentimeetrine nool. «Omanik oli seejärel lõiganud ära noole ülejäänud osa. Loom oli küll söönud, kuid eks tal kindlasti oli valus ning ebamugav. Verevalumid oli päris ulatuslikud ja pidin kõhukelme ära paikama,» sõnas Luht.

Praegu saab kiisu nii valuvaigisteid kui antibiootikume. «Eile (teisipäeval – L. P.) helistas omanik mulle ja küsis paar küsimust veel lisaks, kuid tundub, et loom on ikkagi elujõuline. Paranemine võtab aega.»

Loomaarsti sõnul tehti selle juhtumi puhul kassile meeletut valu ja ta oleks pidanud tegema häält. «Väidetavalt oli loom aga ära jooksnud ega olnud häält teinud. Õnneks ei olnud siiski liikumisaparaat vigastada saanud.»

Kas karistustest on ikka abi?

Aeg-ajalt leiavad arstid lemmikloomade kehast asju, mis seal kindlasti olema ei peaks, ka röntgenuuringu käigus. «Lähed midagi muud vaatama ja avastad hoopis, et seal on midagi lisaks. Seda, millal see sinna sattuda võis, ei tea ilmselt keegi,» tõdes Luht, kelle sõnul näiteks õhupüssikuul eriti tõsiseid vigastusi siiski ei tekita. «Oleneb muidugi, kuhu lasta.»

Samas seadis Luht kahtluse alla selle, kas karmid karistused ikka taolisi juhtumeid ära hoiavad.

«Pigem algab see kodusest kasvatusest ja koolis õpitust, sest kui kodus on suhtumine loomadesse halb, võib julmus saada sealt alguse. Kui kodus on kass või koer, ei hakka laps eksperimenteerima, kuidas loomale haiget teha. Ta hoiab ja armastab seda looma ja see on temale tähtis. Kui vanemad suhtuvad loomadesse negatiivselt ja sõbrad samuti, kõik võimendubki. Pigem on tegemist kellegi tegemata jäänud tööga,» tõdes Luht.

«See, kas karistused on sada või tuhat eurot või mitu kuud vanglakaristust – jah, šokikaristusena see võib aeg-ajalt toimida. Võib-olla siiski mõjub see, kui inimene peab julmuse eest maksma,» arutles loomatohter.

Kommentaar

Liisi Moosaar, Eesti Loomakaitse seltsi kommunikatsioonijuht

«Selts on arvamusel, et loomadega seotud kuritegude karistused on liiga leebed. Heal juhul saab toimepanija rahatrahvi, väga harvadel juhtudel mõnekuuse vanglakaristuse. Paljudel juhtudel jäävad kurjategijad karistamata, sest pole võimalik kindlaks teha, kes teo toime pani. Ka ei võeta lemmikloomateemasid eriti tõsiselt majanduskuritegude või muul viisil rohkem inimesi puudutavate kuritegude kõrval.

Kui inimene näeb looma väärkohtlemist, tuleks meelde jätta võimalikult palju fakte – kes mida tegi, millal, kus, kas on võimalik kirjutada üles autonumber või muu, millega annaks hiljem kurjategijat välja selgitada; teha foto või video juhtunust ning teatada sellest viivitamatult politseile. Politseil on kohustus tegeleda ka loomade väärkohtlemise juhtumitega.

Edasi tasuks inimesel kindlasti toimetada loom võimalikult kiiresti loomakliinikusse, kus antakse loomale võimalusel esmaabi ja kontrollitakse ka kiipi. Sellega on võimalik leida üles looma omanik, kes saab kliinikutasude eest hoolt kanda juba juba ise.

Kui loomal kiip puudub ja ei õnnestu tema omanikku välja selgitada, võib ühendust võtta Eesti loomakaitse seltsiga – püüame koos looma päästjaga leida lahenduse, kuidas aidata nii kliinikuarvete tasumisel kui loomale uue hea kodu leidmisel.»