Mõttemängud nime teemal

Teiste kivimite kõrval võib Helme mail kohata ka helmeskivi ehk ooliiti. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Panen kirja raamatute abi kasutades oma mõttemängud sündiva ühendvalla nime teemal. Saksa keeles tähendab Helme nimi kiivrit (kiivreid) või torni kuplit (kupleid). Eesti keeles on sõna «helmes» omastavas käändes «helme». Teisiti võiks ka helmest pärliks nimetada, aga helmes ei ole pärl ja nende tekkelood on erinevad.

Helmeskivi on mineraal ooliit. See on tuletatud kreeka keele sõnadest oon ja lithos, mis tähendavad muna  ja kivi. Ooliidi tekkelool ei hakka pikalt peatuma, kuid see ulatub tagasi aegadeni, kui siinmail olid soojad veed.

Sõnast «helmes» on moodustunud hulk sõnu: helmeline, helmendama (pärlendama), helmepael, helmerida, helmesmotiiv, helmjas, helmetaoline, helmestikand jne. Kas Helme nimi tuli siit? Ei tea. Kõik teavad, missuguse kujuga on helmes: ovaalne, munajas. Keerulisem lugu on värvi ja sisuga.

Sõnaga «mulk» ei ole lihtne lugu. Oleneb, kuidas seda l-tähte sõnas hääldada. Tal võib olla kas lihtsalt augu tähendus, nagu suumulk ja pudrumulk või püksimulk, mis muidugi ei ole just kõige viisakam kõnepruuk. Või siis hoopis mulk – oma murdekeele, koha ja kultuuriga rahvakild.

Mäletan lapsepõlvest üht lauset: «Helmen ja Tõrvan ei ole peris mulgi, sääl om ubamulgi.» Ei taibanud mina siis küsida, mis seal vahet on, võin ainult oletada, et nad olid Karksi omadest vaesemad ja ei saanud endale nii suuri «mulke» osta. Mulkidel oli raha ja nad otsisid vabu maakohti endale või lastele ostmiseks, mida nimetasid mulkudeks. Arvan, et iseennast nad siis küll mulkudeks ei nimetanud, aga neid võidi hakata selleks kutsuma.

Asi läks hulluks, kui võtsin Julius Mägiste soome-eesti sõnaraamatu ja seal oli meie sõnale «mulk» lisatud lõppu veel üks k ja u ning see tähendas meeste suguelundit – tõsi küll, vulgaarses kõneviisis. Me võime vilistada lätlaste -us lõpule ja soomlaste -ku lõpule ja kanda ikkagi seda nime kõigi kiuste, sest nimi ei riku ju meest. Igaks juhuks jätsin selle Mulgi nime rahule, sest ei suutnud otsustada, kas olen mulk või ei.

Eesti rahvas on väiksearvuline ja mulke on veel vähem. Mulgimaa võiks kõne alla tulla siis, kui hakatakse maakondi vähendama, siis võiksime küll Mulgimaaks ühineda ja end mitte jaotada Lõuna-, Põhja-, Lääne-Mulgimaaks; idas on meil vist Võrtsjärv. Kui on, siis on üks ja ainus Mulgimaa ja mitte mitu. Siis on meil vaja seda mulgi jonni, et kokku hoida ja seejuures säilitada väärikus.

Hakkasin siis olemasolevate valdade nimedes olevate tähtedega mängima, aga ei tulnud midagi head. Ei olnud seda põhja all, just nagu kunstkeel – no ei tulnud eestikeelne nimi, ei hakka neid siia kirjutamagi.

Lõpuks jõudsin nimedest Helme, Helmet ja Helmed välja nimeni Helmeste vald. Helmeste ei tulnud mulle kohe pähe, aga see tuli pähe siis, kui sain aru, et me ei ole üks helmes, vaid meid on palju ja me olemegi nagu helmed. Võib-olla tulebki sealt see vanadele kaartidele Helmet (Helmed). Iga koht oleks nagu üks helmes.

Suuremad helmed on Helme helmes, Tõrva helmes, Hummuli helmes, Põdrala helmes. Ja saabki kokku Helmeste vald. See on üks variant tuhandetest.

Iga kogukond – küla, talu, selts, pere – koosneb helmestest. Neist helmestest võiks moodustada nii suuremaid kui ka väiksemaid keesid, mida ühendab niit või pael. Ainult et see pael, mis neid helmeid ühendab, peab nii tugev olema, et helmed laiali ei pudeneks ning ära ei kaoks. Ja keesse saab lisada ka uusi helmeid. Seda ideed võib kasutada suveniiride tegemiseks, sest materjalivalik nii helmeste kui ka paelte osas on lõputu.

Kõigele sellele lisaks vajame ka sakslaste helmeteid ehk kiivreid, kui läheb ooliidisõjaks (parem kui ei läheks). Soome ja Lätiga nime pärast tülitseda pole mõtet, ikkagi naabrid. Mulgimaa jääb ikka alles ja Mulgi murre ka.

Tõrvas tõrva ammu enam ei aeta, õnneks. Aga Tõrvas peab ikkagi kord aastas loitsima ja käratsema ka, see ajab kurjad vaimud eemale. Siis säravad ka ümbruskonna helmed puhtalt ja kaunilt nagu kastehelmed hommikupäikeses.

Meid kõiki ühendab ja hoiab helmeskivi, mis oli ammu enne meid ja jääb alles pärast meid. Ta on lihtsalt meie kõigi jalge all ja see on see, millel seisame ja mis meid kannab. Seda helmeskivi leidub Õhne jõest kuni Väikese Emajõeni ja ka kaugemal.

Need olid minu mõttemängud kodukoha nimedega seoses nimevalikuga.