Valgjärve põhjas lamavad muistsed varemed

Valgamaal Koorkülas asuva Valgjärve suurim sügavus on ligi 27 meetrit ning järv on haruldaselt selge veega, mille läbipaistvus küündib väidetavalt kuni 5 meetrini. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Eesti kümne sügavaima järve hulka kuuluv Koorküla Valgjärv on üks meie kaunemaid ja samas müstilisemaid veekogusid. Selgeveeline ning kala- ja vähirikas järv peidab endas aga mõistatuslikke palgijäänuseid, millel teadlaste sõnul vanust üle tuhande aasta.

Järve madalal seljandikul asuvaid veealuseid palkvaremeid on sajandite jooksul uurinud nii mõisnikud kui kirjanikud, haritlased kui teadlased, nii siit kui välismaalt, kuid täielikku selgust või üksmeelt nende päritolus endiselt pole.

Nagu ikka olukorras, kus seletus millelegi imelisele pole ilmne, leidub ka Valgjärve ja selles peituvate muististe kohta legende ja saamislugusid, mille algupära enam ükski elav inimene ei mäleta. Ühe kõige levinuma neist on 20. sajandi algul üles tähendatud rahvaluulekoguja Matthias Johann Eisen.

Kui vend tahab abielluda õega

Legendi järgi olla järve asemel mäe otsas asunud tore loss, kus elanud rikas härra oma õega, kelle vastu mehel tekkinud keelatud armastus. Hea maksu eest olnud kohalik preester nõus neid paari panema, kuid ainult paavsti loal, mille härra lõpuks kallite kingitustega ka välja ajas.

Enne pulmi olevat peigmehe onu viimast manitsenud, et ta õde enesega laulatada ei laseks. Näinud aga, et paar enesele kindlaks jääb, hüüdnud ta: «Võtke siis hukatus vastu, kes te hukatust otsite!» ning hobusega oma teed kihutanud. Kui onu teisel päeval pulmamajja tagasi tahtnud tulla, oli lossi asemel lainetanud suur järv, mille põhjas paistnud vaid lossi torniotsad.

Jõuka venna armastusest õe vastu ja ebasündsale laulatusele järgnevast katastroofist räägivad ka teised legendid. Ühes neist on mõisa häving seotud pulmapeol möllanud äikesetormiga, mis hooned välgust põlema süütas ja kõik põgenejad vihmasajuga uputas. Teises legendis sundinud aga mõisnik preestrit surma ähvardusel laulatust läbi viima ning taas kord uputanud veed nii lossi kui pidulised.

Lisaks elavat Valgjärves müstilised vee-elanikud. Väidetavalt olevat juhuseid, kui kalameestel kutsutakse kalad paadist vette tagasi. Samuti olevat järvest kuuldud kirikukella häält, mis pikemal kuulatamisel siiski leiti olevat lähedalasuva Helme kirikukellade kaja.

Kas järv uputas iidse mõisa?

Olgu muinasjuttudega tabusid rikkuvatest sakstest nagu on. Sarnaseid motiive, kus pulmad õega uue järve tekkega lõppenud, leiab Lõuna-Eesti rahvajuttudest tihti. Samuti leiab hulgaliselt rahvajutte teiste Valgjärve piirkonna maamärkide kohta. Nii olla näiteks Valgjärve naaberjärve Udsu põhja vajunud kirik ja lähedalolevas hiies nähtud viirastusi.

Valgjärves peituvate varemete esimese uuringuga tegi aga pärimuse kohaselt algust kohalik mõisnik von Anrep aastal 1640. Kodu-uurija August Wilhelm Hupeli sõnul tõi mõisnik Valgjärvele Venemaalt tuukrid, kes näinud järve põhjas mõisahooneid ning leidnud sealt puidust ja vasest tarbe­esemeid. Pärast üht väärtuslikumat leidu olevat aga tuukrid ühes varandusega minema hiilinud.

1869. aastal käis Valgjärves sukeldumas toona veel üliõpilane Hugo Treffner, kellel olevat õnnestunud suure vaevaga tungida varemete laepalkide vahelt veealusesse hoonesse ning kes leidnud selle kõvalt põrandalt savinõude kilde ja sütt. Avastatu kohta tegi Treffner hiljem ka ettekande Õpetatud Eesti Seltsile, kus ta arutles ja oletas, et kõrgemal paiknev järv oli suure vihmaga üle kallaste tõusnud ning hoone uputanud.

Kümmekond aastat hiljem käis Valgjärve puujäänustega tutvumas tolleaegne ülikooli mineraloogiaprofessor ja arheoloog Constantin von Grewingk, kes väitis, et nägi järve põhjas väikese mõisa hooneid. Seletuseks pakkus ta sama versiooni mis Treffner.

Valgjärve käis 1898. aastal uurimas ka esimene eesti rahvusest asjaarmastaja-arheoloog Jaan Jung, kes erinevalt teistest arvas, et järve põhjas asuvad jäänused pärinevad kunagisest veepealsest parvest, millel kauges minevikus inimesed elasid. Samale järeldusele jõudis Eisen, kes Valgjärve 1921. aastal vaatamas käis.

Vee alla lähevad tõsised teadlased

Esimene ulatuslik ja tõenditepõhine uurimus Valgjärves toimus alles 1958. aastal, kui arheoloog Jüri Selirand korraldas palkvaremetes Eesti esimese allvee-ekspeditsiooni, millest võtsid osa Pirita vetelpäästejaama tuukrid.

Tööde käigus selgus, et palgijäänused paiknevad umbes ühe-kahe meetri sügavusel vees ja üle 700 ruutmeetri suurusel alal, mille vahelt leiti ka jämedamaid poste ja vaiu. Samuti märgati nii palkidel kui postidel põlemisjälgi, millest Selirand oletas, et ehitis oli hävinud tules.

Hindamaks jäänuste vanust, olid arheoloogidele abiks jäänuste vahelt mudast leitud savinõude killud. Kuna sarnaseid oli leitud esimese aastatuhande teise poolde kuuluvatest Lõuna-Eesti linnustest, eeldati, et ka Valgjärve ehitis pärineb samast ajajärgust. Samas ei lubanud leidude vähesus selles täiesti kindel olla.

Ainus moodus palkide vanust usaldusväärselt määrata oli niinimetatud radiosüsinikdateering, mis määrab orgaanilises aines, sealhulgas puidus, ladestunud süsiniku isotoobi C14 suhtarvu. 1965. aastal võetud proovide testimisega tegeles muu hulgas Eesti keemik Arvi Liiva.

Üks koht, kolm ajajärku

«Puit oli vee all üllatavalt hästi säilinud,» kommenteeris Liiva toona järvest laboratooriumisse toodud ja selgeid töötlemisjälgi kandvat palgitükki. Tema sõnul tegid metsateadlased peagi kindlaks, et tegemist oli männipuust palgiga ning sellelt eemaldati puhaste proovide saamiseks juba kivistuma hakanud pinnakiht.

Radiosüsinikmeetod andis Liiva kinnitusel palgi vanuseks 1370 aastat, 60 aastat siia-sinna. See ühtlasi kinnitas arheoloogide esialgset hinnangut ning ka hilisemad mõõdistamised teistes laboratooriumides andsid sama vanuse.

Järgmised uuringud Valgjärvele toimusid taas kord Seliranna eestvedamisel 1984. aastal. Nende käigus leiti veealuse ehitise läänenurgast savikildusid, mille vanuseks saadi laboratooriumis keskeltläbi 4575 aastat – ajajärk, mis ulatub nooremasse kiviaega. Selirand oletas, et tollal oli veetase Valgjärves tunduvalt madalam ning järve ulatuv poolsaar pakkus sobivat peatuspaika.

Neli aastat hiljem avastati rahvusvahelisel ekspeditsioonil varemetest kirde pool seni teadmata puitvaiad, mille proovide keskmiseks vanuseks määrati 2217 aastat. Seega oli muistne asula kasutusel seni arvatust kauem.

Võib järeldada, et Valgjärve asulas elasid inimesed kolmel eri ajal: hilisel kiviajal, eelrooma rauaajal ja esimese aastatuhande lõpusajanditel.

Muinaseestlaste kaval varjupaik?

Olgu, palkvaremete vanus on meile enam-vähem teada. Mis ehitisega aga seal Valgjärves tegemist siis ikkagi oli? Selle koha pealt on teadlastel endiselt vastamata mitu küsimust. Üks nendest on: kas muistne ehitis oli rajatud vee peale või saarele?

Selirand arvas näiteks, et tegemist oli hoonega, mis oli ehitatud järve keskele postidele ning selles leiti varju vaenlaste rünnakute eest. Tõenäoliselt ei olnud tegemist ajutise pelgupaigaga, vaid see kuulus mõnele muistse Eesti ülikuperekonnale, kes selles alaliselt elas.

Mis aga sellega juhtus ning miks katkes samas kohas asustus kolmel erineval ajajärgul, pole veel teada. Võib-olla viitavad põlemisjäljed palgijäänustel sellele, et veepealses ehitises juhtus tulekahju või oli selle põhjuseks hoopis vaenulik kallaletung. Kusjuures väidetavalt juhtus sama Lätis asuva samaaegse Āraiši järvelinnusega. Samuti on oletatud, et rolli võisid mängida kliimamuutused, mis järvedes veetaset kergitasid.

Ootame vastust välismaalt

Seda, et Valgjärve saladused teadlastele endiselt huvi pakuvad, näitas hästi möödunud suvel järvel käinud rahvusvaheline ekspeditsioon, mille tegemistest kirjutas lähemalt Helme kihelkonnaleht.

Zagrebi ja Helsingi ülikoolide teadusrühm ja mõõdistusspetsialist Ilkka Partonen Metropolia ülikoolist keskendusid peamiselt veealuste objektide dokumenteerimisele ja ülespildistamisele.

«Sukeldumist tänavusel teadusotsingul ei toimunud ja püüdlus oli saada kvaliteetseid pilte järve põhjast,» ütles suvel Helsingi ülikooli doktorant Kalle Virtanen, kes Valgjärve teemal kirjutanud ka magistritöö.

Mehe sõnul on palgijäänuste kaardistamine vajalik eelkõige tulevaste ekspeditsioonide läbiviimiseks. Nende eesmärk on endiselt soov teada saada, mis ehitis ja mis otstarbel nõnda huvitavasse paika rajati. Uurimuste tulemustest võib teadlase sõnul rääkida alles selle suve lõpus.

Eesti muinsuskaitseameti nõuniku ja arheoloogi Maili Roio sõnul on Valgjärve muistse asula jäänused muinsuskaitse all. See tähendab, et igasuguste uuringute jaoks on vaja eelnevat luba. Samuti on asukohas keelatud ankurdamine, süvendamine ja muud tegevused, mis võivad veealust mälestist kahjustada.