Elu Priipalus: raske ju on, aga saadakse hakkama

Priipalu Valga–Tartu maantee ääres andis oma hiilgeaegadel välja aleviku mõõdu, nüüd on see rahulik ilus küla keset kaunist loodust. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Priipalu küla hiilgeaegadest saab paraku lugeda vaid vanadest ajalehtedest. Praegu on kunagises kuulsas käsitööliste külas seltsielu soikus, rahvamaja seisab tühjana ning poodegi pole enam. Elanikud siiski ei kurda. Raske ju on, aga saadakse hakkama.

Priipalu üks vanemaid elanikke, 82aastane Luule Teder teab külaelust paljugi rääkida. Tema pisike armas maamaja otse kalmistuvärava kõrval on pärast elaniku pikemat äraolekut jälle proua koduks saanud ja päikeselise maipäeva lõunatunnil saame Luulega küla endistest ja praegustest aegadest rääkida. Tuleb koguni välja, et meilgi on ühiseid tuttavaid ja tuleb tõdeda, et Eesti on pisike.

Teada saanud, et ka minul on Priipalu kalmistule omakseid maetud, kuid ma täpselt ei tea asupaika – mäletan vaid ligikaudu –, ütles proua Luule, kuulnud nimesid: «Pärast lähme, need on õkvalt siit otse. Ma tean.» Tuleb välja, et Luule ema olnud pikka aega kalmistuvaht, pealegi jalutavat ta ise pea iga päev ringi rahulas, kus hauaplaatidel enamik nimesid tuttavad ja mõne mälestusega seotud.