Vaegkuuljate seltsielu vaevused ei kammitse

Hoolimata sellest, et mõnigi asi või olukord Eesti riigis ebaõiglasena tundub, on Alli Kruus (vasakul) ja Valli Horm reeglina rõõmsameelsed ja tegutsemislusti täis. Foto: Sirje Lemmik

Kui öeldakse «vaegkuulja», tuleb kohe silme ette kas täiesti või peaaegu kurt inimene. Et teada saada, kes vaegkuuljate seltsiga tegelikult on liitunud ja millega nad tegelevad, kohtusin selle seltsi kahe aktiivse liikmega.

Kõik sai alguse aprilli lõpus, kui Valli Horm toimetusse helistas ja kutsus reporterit kajastama seltsi juubelipidu – see sai teoks Valgamaa puuetega inimeste kojas, mille liige selts on. Juba siis läks toimetuses lahti arutelu, et  kuidas need vaegkuuljad üldse pidu peavad, kuidas laulda ja tantsida saavad, kui nad hästi ei kuule. See on järjekordne näide, kuidas nimetus võib tegelikkusest vale ettekujutuse manada.

Kuna Valgamaalane juubelipeol osaleda ei saanud, kohtusin hiljem seltsi kahe liikmega. Läksin kohtumisele väikese eelarvamusega, arvates, et pean seekord vist kõvemat häält tegema. Mind võtsid uksel vastu aga lõbusad, sõbralikud ja täiesti hea kuulmisega vanaprouad.