Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4956809t1hbfdf.jpg)
/nginx/o/2016/05/25/5433063t1he42c.jpg)
«Tulge ruttu, loom on nii abitus seisus!» Selline meeleheitlik appihüüe jõudis Valgamaalase toimetuseni esmaspäeval. Kohapeal selgus, et juhtum pole kaugeltki mustvalge.
«Igale poole helistasin ja keegi ei saa appi tulla. Tal ei ole vett, ja ta ei tõuse isegi üles enam,» selgitas ärritunud naine telefonis. Küsimusele, kuhu on helistatud, sain vastuseks, et kõikjale: varjupaika, veterinaar- ja toiduametisse, koguni politseisse – mure looma pärast olnud tõesti suur.
Kui koera elupaika jõudsime, selgitas murelik loomasõbrast naaber Sigrid Huik, et on juba pea tund aega looma agooniat pealt vaadanud. Majapidamise väravad olid avatud ja napi kümne meetri kaugusel avanes ehmatav vaatepilt.
Suurt kasvu pruunikas, paksu viltja karvaga ketikoer oli liikumatult maas üsna ebaloomulikus asendis, vaid hingamise rütmis tõusvad küljed ja aeg-ajalt tõmblevad jäsemed andsid märku, et eluvaim on sees. Vaatepildile lisasid õõva parvena koera kohal tiirutavad rohekad porikärbsed, üsna kuivad veenõud ja lõõskav päike.
Abi saabus tunni jooksul
«Helistasin kõigepealt varjupaika. Sealt vastati, et nende käed jäävad lühikeseks: neil puudub õigus võõrale territooriumile minna,» selgitas Huik. Ta lisas, et veterinaarametnik lubanud siiski tunni jooksul tulla ja ka politsei olevat teel. Veel saime teada, et looma omanik olla tööle läinud.
Lähikonnas elav koerteklubi liige Aime Tavel valutas samuti südant. «Koer tuleb kiiresti magama panna. Me ei saa teda jätta siia surema, kusagilt peab abi saama.»
Ootaja aeg on teadagi pikk ja näha oli, et naistele oli see aeg ka väga emotsionaalne. «Nüüd ei tee enam häält ka,» märkis naaber, kes juba pühapäeva õhtul kuulnud kummalist häälitsust, millega loom halba enesetunnet kuulutas. «Kohe ei saanudki aru, mis heli see oli, mis mind häiris pühapäeva õhtul ja täna hommikul – mida tegelikult tegi koer. Kõlas nagu trimmeriga niitmine.»
Abi tuli õige pea pärast meie saabumist. Veterinaarametnik Virgo Roose ja loomakliiniku tohter Jaan Luht aega ei raisanud. Saabus ka politseipatrull. Kuna loomaomaniku poeg oli juba kliinikusse eutanaasia asjus helistanud, tehti kiirelt uimastav süst ja varsti oligi kõik läbi. Luht leidis, et ilmselgelt oli tegu ülereageerimisega. Esmasel vaatlusel oli ta üsna kindel, et tegemist oli insuldiga, mida vanade koerte puhul ikka ette tuleb.
Paljunäinud loomatohter emotsioonidesse ei lasku
«Eutanaasia eel näen aeg-ajalt sellises seisundis koeri, eriti vanu. See loom oleks elus olnud ehk veel mõne tunni, äärmisel juhul mõne päeva,» võttis olukorra kokku loomaarst.
Omanikku ta looma hooletusse jätmises ei süüdistanud. «Oskan hinnata vaid hetkeseisundit, ja see on: ta ei olnud kontaktne, valureaktsiooni ei olnud, kui narkoosi süstisin. Koer jääb sellises seisus apaatseks mõne tunniga, eriti päikese käes, ja kärbsed tulevad selle kuumaga kiiresti.»
«Kes kõik ei helistanud ... Kõigepealt Virgo, siis päästeteenistus, kust teatati, et kohale tuleb ka politsei. Siis helistas omaniku poeg,» loetles Luht.
«Headele prouadele tahan edaspidiseks küll öelda, et palun helistage loomaarstile, kes esmalt hindab ära olukorra ja siis teavitab, kui põhjus olemas. Võin kinnitada, et minule nad ei helistanud, veelgi enam ei ole vaja ajalehetoimetusse helistada – see ei aita looma. Emotsioonide pealt ei ole ka õige käitumine,» oli loomaarst omajagu nördinud.
Luht kinnitas veel kord, et tema tuleb kohale, vaatab üle, ja vajadusel saab teha eutanaasia. «Aga see, et seitse ametkonda on kohal, et vaadata ühe vana koera lõppu ... Politsei sekkumine on vajalik vaid siis, kui keegi näeb pealt looma piinamist või tapmist.»
Menetlust ei järgne
Ka Roose sõnul ei ole põhjust menetlust algatada. «Vana koer võis insuldi saada äkiliselt. Kui omanikud väidavad, et loomaga oli veel eile hommikul kõik korras ja täna on ta sellises seisundis, on see tõepoolest hetke küsimus.»
Kuna kohalkäinud ametnik kinnitas, et probleemi ei ole, jätame ka loomaomanike nimed nimetamata.
Luht rõhutas, et kõigepealt tuleb ikka võtta ühendust loomaomanikuga, sest muidu võib karistus tabada ka sekkujat. «Vesi ei oleks teda selles seisus, nagu ta oli, enam päästnud,» arvas ta tühjade veenõude kohta.
On ka inimlik pool
Tõsi – ühe nõu põhi oli küll veidi märg. Arvestades, et perenaine oli alles kodunt lahkunud, isegi teades looma seisukorda, oleks võinud kas või igaks juhuks veidi vett valada või looma varjulisse kohta toimetada.
Teada on, et looma vanus oli aukartust äratav – 16aastane koer vastab ju laias laastus saja-aastasele inimesele. Siiski tekitas kohapeal valitsenud olukord küsimuse, kas loomapidamistingimused olid ikka normaalsed. Võtsin veel kord ühendust Virgo Roosega, kes kinnitas jätkuvalt, et midagi kuritegelikku ei tuvastatud.
«Perenaine, kes hommikul pidi tööle minema, oli helistanud pojale, kes pidi korraldama koera uinutamise ja poeg oligi kliinikusse helistanud. Kõik oli loogilises järjekorras, ei olnud nendelt ka mingit pretensiooni, miks keegi nende koeraga õiendab.» Roose märkis, et hooletust looma suhtes ta ei täheldanud, ka ei ole sama loomaga seoses varem kaebusi esinenud.
Kas vahel on ka, seadus küll ütleb, et kõik on korras, kuid inimlikult lähenedes oleks ette heita küll? Milline peaks olema näiteks keti pikkus? Kas ketikoera peaks vahel jalutama viima, kammima? «Jah, see on meil päris tavaline asi – keti pikkuste ettekirjutuse tegemine. Kehtib põhimõte, et liikumisruumi peab olema 40 ruutmeetrit.»
Antud juhul Roose keti pikkust ei mõõtnud, kuid võin kinnitada, et selle looma ketiulatus tundus küll väiksem olevat. Kuut oli koeral siiski olemas.
«Inimene võiks koera võttes mõelda, et ta on pereliige ja temaga peaks suhtlema ja tegelema, mitte ainult vett ja sööki ette andma ja laskma tal keti otsas haukuda. Paraku on see asi, mida ei suudetagi seadusesse täpselt kirja panna ja ettekirjutustega reguleerida. Kohati on just inimlikkus see, millest loomapidajatel puudu on,» leidis Roose.
Sigrid Huik oli veel kolmapäevalgi toimunu mõju all. «Minu seisukoht on, et empaatiavõimetuid inimesi me ümber ei muuda, nad on sellised, nagu nad on. Minu soov on rõhuda sellele, et abi siiski abivajajani õigeaegselt jõuaks.»
Sellega viitas ta esmaspäevasele ootamisajale ja ka asjaolule, et tema arvates vajas loom abi juba nädalavahetusel. «Sellel lool on mitu külge, kuigi rikkumisi nagu ei leitud. Tõesti loodan, et need inimesed endale uut looma ei võta.» Loomasõbrana tuntud naine on näinud selle looma elu läbi aastate ja tema sõnul olnud see väga kurb: 16 aastat koeraelu oli möödunud keldriukse ees ketis.