Põhja-Ameerika tipust jäi puudu vähem kui kilomeeter

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pilvepiiril. Tormivabal hetkel pakub Denali lummavaid vaatepilte.

FOTO: Erakogu

Palupera valla mehel Vambola Sipelgal jäi Põhja-Ameerika kõrgeima mäe Denali tipust puudu veidi alla kilomeetri. Mäe vallutamise nurjas äärmuslik ilm.

«UV-kiirgus on seal väga tugev,» hoiatab Sipelgas, et lisaks külmale on vajalik end kaitsta ka terava päikese eest.

FOTO: Erakogu

Viltune matk. Kaugelt ei pruugi ehk märgata, kuid pildile jäänud seltskond toob esile, kuivõrd järsud mäe nõlvad tegelikult on.

FOTO: Erakogu

Koos kaaslaste, tütre Katrini ja väimees Marko Aasaga pärast retke baaslaagris. Vaid veidi hiljem hukkus mäel suusatanud Tšehhi alpinist.

FOTO: Erakogu

Madalamal oli võimalik hetkeks ka nägu katmata poseerida.

FOTO: Erakogu

Valgamaa lipp lehvimas Denali mäe tipulaagris.

FOTO: Erakogu

Kui esmapilgul ehk tundub, et ühe mäe tippu mittejõudmises midagi erilist pole, siis seda arvata oleks ennatlik. Põhja-Ameerikas Alaskal asuv Denali ei ole küll merepinnast mõõdetuna maailma kõrgeimate mägede seas – viimase mõõtmise järgi 6190 meetrit –, kuid on kõrgeim Põhja-Ameerikas ja suhtelise kõrguse poolest ehk jalamilt mõõdetuna maailma kolmas.

Ei näe tuisus iseenda kättgi

Ühtlasi kuulub mägi kuulsa seitsme tipu hulka (Seven Summits –­ seitsme maailmajao kõrgeimad tipud). Nende kõigi vallutamine on väljakutse, millega esimesena sai hakkama ameeriklane Richard Bass 1985. aastal. Niigi väga raskete ilmaolude poolest tuntud mäel oli sel aastal aga eriliselt ränk ilm isegi Denali kohta.

«Kätt ei näe enda ette sirutada, 15–25 kraadi külma, tuul 40–50 meetrit sekundis, telk paneb niimoodi, et mõtled, et igal järgmisel sekundil on ta olematuteks ribadeks muutunud,» kirjeldas olusid mäe tipu lähedal Vambola Sipelgas, kes igapäevaelus Lõuna-Eesti hooldekeskuse tegevjuhi ametit peab ja Palupera vallavolikogu esimees on.

Võrdluseks: Eesti kõigi aegade puhangulise tuule kiiruse rekord 48 m/s pärineb riigi ilmateenistuse andmetel Ruhnu saarelt 1969. aasta novembrist.

Keskmiselt jõuab Denalil tippu pool üritajatest, tänavu aga on õnnestujate protsent Sipelga sõnul sootuks väiksem. «933 alpinisti on sellel aastal registreerinud ennast mäkketõusuks. Eilse (2. juuni – toim) seisuga, kui kaks kolmandikku hooajast on läbi, on tippu jõudnud 33 ronijat 933st!»

Ja see kehtib veel ronimiseks sobivaima perioodi kohta, mis on ligikaudu mai algusest juuni lõpuni. Muul ajal ronimist üritavad Sipelga sõnul vaid tõeliselt hullud või väga tugevad ja hea varustusega ronijad.

Sipelgas käis ronimisreisil mais koos tütre ja väimehega. 1973. aastast on ta nüüdseks roninud nii paljudel mägedel, et ei tea, palju neid kokku olla võiks. Seekordne reis kestis 24 päeva, sellest 16 veedeti mäel. Tehtud fotodelt paistavad suures osas päikeselised ja maaliliselt ilusad vaated pilvepiiril, millest esmapilgul midagi kontimurdvat eeldada ei oskaks.

Mehe sõnul oli mäe alumine pool tõesti küllaltki hästi läbitav, eelkõige oli ohtlik järsk ja tehniline tõus eelviimasest laagrist tipulaagrisse. Hulluks läks ilm just viimases. See asub Ameerika alpinismiinstituudi järgi 17 200 jala ehk 5243 meetri kõrgusel. Sipelgas ise ütleb, et tema mõõdik näitas kõige kõrgemal 5500 meetrit. Sellele järgnev viimane tõus jäi seltskonnal ilma tõttu läbimata.

Loobumisotsus oli ainuõige

Tipulaagris oldi sunnitud ootama kokku viis päeva. Et koduks oli seal üsna tavaline soojenduseta telk, tekib küsimus, kuidas sellistes oludes elamine üldse võimalik on. «Ei olegi võimalik,» naeris Sipelgas. «Ainult telgis. Muidu on kohe käed ja jalad külmunud. Korra lõi telgi serva lahti, hetkega tuli nööbiaugust ka juba hang kõhu peale!»

Alguses oli neil plaan lumemöllu vaibudes üles jõuda, kuid et torm kestis nii pikalt, tegi Sipelgas otsuse esimese selge hetke tekkides kiirelt alla tagasi laskuda. Selgus, et see oli mõistlik valik. Nende laskumise ajal tippu püüdma läinud paarist seltskonnast said kõik raskeid külmakahjustusi ja neile organiseeriti Sipelga rühma alla jõudes juba päästeoperatsiooni.

Sipelgaga samal ajal mäel viibinud Rumeeniast pärit mees aga oli sunnitud enda ja oma 12aastase tütre ööseks lume sisse matma, kuna tugev tuul hävitas nende telgi. Mõlemad jäid siiski ellu ja suutsid hommikul ilma selginedes leida Sipelga telgi, kus said end soojendada. «Kui me ei oleks alla tulnud, oleksime seal surnud olnud võib-olla. Kahju oli, aga otsus oli õige,» tõdes Sipelgas.

Et tegemist oli omajagu karmi kogemusega, ei olnud mees kindel, kuid arvas, et proovib järgmisel hoojal siiski Denali ära vallutada. Seitsme tipu klubisse jõudmiseks, mille suunas liikumise väikest plaani ta ka mainis, oleks see igal juhul vajalik. Siiani on tal seitsme hulgast vallutatud kolm tippu: Kilimanjaro, Elbrus ja Aconcagua.

Milline väljakutse aga ootab suurema osa elust mägironimisega tegelenud meest ees kõigepealt? «Mõtlesin, et peaks sügisel Puncak Jaya (Austraalia ja Okeaania kõrgeim tipp – toim) ära tegema!» ütles Sipelgas reipalt.

Tagasi üles