Mõisahäärber läks küttematerjaliks

Liisi Ploom
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaade Pilkuse mõisale 20. sajandi algul.
Vaade Pilkuse mõisale 20. sajandi algul. Foto: Valga muuseumi fotokogu

Pilkuse mõisast on alles väga vähe. Praegu seisab vastakuti kaks hoonet: külamaja ülesandeid täitev uhke viljaait ning natuke nukramas seisus olev tall. Pisut kaugemal on aga veel vana magasiait ning elumajaks olnud moonakamaja. Mõisa südamest on alles aga mõned kivimüürid. «Selle ümber olid kõik ülejäänud hooned – tallid, aidad ja nii edasi,» loetles Reet Tinno.

Hoonet siiski ei pommitatud sõja ajal puruks, nagu see juhtus paljude teiste ehitistega, vaid see kanti sisuliselt laiali. «Lasti lihtsalt lõhkuda ja viidi nii-öelda vanainimestele küttematerjaliks,» tõdes Merike Kukk. «Mõeldi, et keegi siia niikuinii elama ei tule ja nii see läks.»

«Paraku oli Vene ajal nii, et lõhutigi palju ära. Ehe näide on siinsamas,» viitas Tinno üle tee asuvatele müüridele, millest võib praegu ainult aimata, et see kunagi hoone oli. «See maja sai katuse peale ja elab nüüd,» osutas Tinno samas selja taga asuvale külamajale.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles