Täna möödub 75 aastat juuniküüditamisest, mille käigus 1941. aastal Nõukogude Liidu korraldatud esimese küüditamisoperatsiooni käigus viidi sunniviisiliselt Eestist Venemaale tuhanded pered. Halastusele ei saanud loota ka lapseootel naised, imikud ega vanurid.
Galerii: Säde pargis heideti tagasipilk süngetele aegadele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juuniküüditamise ohvreid mälestati täna ka Valgas Säde pargis.
1941. aasta juuniküüditamine oli inimsusvastane kuritegu, mille NSV Liidu julgeolekujõud panid toime Eestis, Lätis, Leedus ja toonases Bessaraabias. Need maad oli NSV Liit aasta varem okupeerinud. Eestist küüditati umbes 10 000, Lätist üle 15 000, Leedust üle 18 000 ning Moldovast ja Ukraina NSV-ga liidetud Bessaraabia osadest ligi 30 000 inimest. Lääne-Ukrainat ja Lääne-Valgevenet, mille NSV Liit oli Poolalt vallutanud 1939. aasta sügisel, oli selleks ajaks tabanud juba mitu küüditamislainet.
Juuniküüditamine oli rünnak okupeeritud maade omariikluse kandjate vastu. Koos perekondadega võeti kinni poliitikud ja omavalitsustegelased, riigiametnikud, politseinikud ja sõjaväelased, ettevõtjad ja ärimehed, edukamad põllumehed, osa haritlasi ja seltskonnategelasi ning paljud teised. Ohvrid võeti kodudest kinni perekondade kaupa, kuid enne vangivagunitesse paigutamist eraldati perekonnapead naistest, lastest ja vanuritest.
Perepead arreteeriti ja saadeti Gulagi vangilaagritesse, kus enamik neist hukati või suri ebainimlike vangistusolude tõttu. Naised, lapsed ja vanurid saadeti sundasumisele Venemaa Euroopa-osa põhjapoolsetele aladele ja Siberisse. Ka nendest surid väga paljud nälja, külma, haiguste ja üle jõu käiva töö tõttu. Ellujäänud pääsesid kodumaale alles 1950. aastate teisel poolel. Paljudele keelati endisesse kodukohta tagasi pöörduda ja asuda elama suurematesse linnadesse.