Mida teha metsa eksimise korral?

Juhan Härra näitas, kuidas ehitada juurikatest ja okstest hädapärane varjualune. Foto: Rein Säinas/Valgamaalane

Metsades on valminud marjad ja seenedki oma nina välja pistnud. Metsaandide valmimime toob aga kaasa ka selle, et inimesed kipuvad laantesügavusse ära kaduma.

Kaitseliidu Võrumaa maleva nooreminstruktor Juhan Härra jagab õpetussõnu, mis eksimise ära hoiavad või aitavad ellu jääda, kui kodutee peaks silmist kaduma.

«Esmatähtis on muidugi rahu säilitada. Kui tunned, et õige teeots on käest lastud ja kõik ümberringi võõras, istu maha, rahune ning analüüsi olukorda. Järgmisena tuleb otsustada, kas jääda paigale ja oodata abi, või püüda iseseisvalt metsast välja saada,» juhendab Härra. Samas lisab ta kohe, et kui orienteerumisoskustest väheks jääb, tasub alati paigale jääda.

«Esiteks on niiviisi inimest kindlam üles leida. Kindlasti tasub paigale jääda neil, kelle füüsiline vorm just kõige parem ei ole, kui esineb vigastusi või terviserikkeid ning kui ei ole ka piisavalt varustust kaasa võetud. Edasi-tagasi jooksma hakates tekib paanika ning oht veelgi hullemini ära eksida või ennast vigastada suureneb. Pealegi jooksed endal naha märjaks ja siis on külmetus kerge tulema.»

Kui aga otsustada ise metsast välja liikuda, soovitab ta, et kui eksinu on jõudnud teele, ei maksa tagasi metsa enam minna. «Jõudes metsasihile või -teele, liigu mööda neid edasi. Samuti kui satud jõe äärde. Kuhugi viivad nad ikka välja.»

Kuula ja märka

Järgmine asi, mida Härra soovitab teha, on kuulata hääli. «Võimalik, et kusagil lõigatakse metsa, läheduses on raudtee või sõidutee. Segaduses olles ei pruugi me neid hääli alguses tähelegi panna, aga kui korraks maha istuda ja rahunedes kuulata, võib juhtuda, et oleme asustatud ala lähedal. Kui aga otsustada paigale jääda, tuleks valida võimalikult hea peatumiskoht.»

Paremad kohad, kuhu minna, on tema sõnul metsaserv, lagendikuäär ning kui võimalik, siis veekogu lähedus. «Lagendiku ääres on inimest parem märgata ja samas on võimalik alati vihma eest puude alla varju minna.»

Kui koht valitud, tuleks varuda vett ja võimalusel midagi söödavat. «Söögi varumisel tuleb korjata ainult neid taimi ja marju, mida tunneme. Kellel selles valdkonnas teadmisi rohkem, metsas nälga ei jää.»

Suur abimees eksimise korral on mobiiltelefon. «Kui olite piisavalt tark, et telefon kaasa võtta, on suur tõenäosus, et peagi teid ka leitakse. Häirekeskusesse helistades tuleb ütelda võimalikult täpne asukoht, kus metsa sisenesite. Järgmisena kulub marjaks ära hea tähelepanuvõime. Mida täpsemini ümbritsevat keskkonda kirjeldada, seda parem,» jagab Härra soovitusi.

«Abiks tulevad kõik maamärgid, mida eksimise hetkest alates märganud olete. Kas olete kusagil soo ääres, kas kusagil voolab jõgi või on suurem veesilm – iga pisemgi detail aitab päästerühmal teie asukohta kindlaks määrata. Kui kuulata ümbruskonna hääli, olgu selleks siis sõidukite müra, mis viitab teele, või koerte haukumine, mis viitab võimalikule elamule, siis see kõik annab vihjeid teie asukohast.»

Seenelkäik lõppes ööbimisega kuuse all

Seda, et metsas tasub tähelepanelik olla, teab nüüdseks ka Riho (toimetusele perekonnanimi teada). Paar aastat tagasi läks mees sõbraga Ida-Virumaal Illuka kandis seenele. Et mets oli võõras, hoidis Riho ennast targu sõbra ligi, kuid järsku leidis end siiski üksinda keset sügavat laant.

«Ei teagi kohe, kuidas see juhtus. Ühel hetkel nägin teda enda ees seeni korjamas ja järgmisel hetkel, kui pea tõstsin, olin juba üksinda.» Tagantjärele on mees targem ja arutleb, et oleks võinud kohe sõpra hõigata.

«Selle asemel aga korjasin seeni edasi. Arvasin, et küll ta kohe jälle välja ilmub. Jalutasin ikka edasi ja mingil hetkel adusin, et nüüd olen vist üksi. Hõikasin paar korda ja kui vastust ei tulnud, hakkasin tagasi jalutama,» räägib Riho.

Kuigi enda arvates liikus Riho tagasi auto ja sõbra suunas, läks ta tegelikult suunataju kaotanuna hoopis üha kaugemale. «Varsti läks pimedaks ja siis tabas mind juba tõsisem paanikahoog. Nälga ei tundnud: mõtted keerlesid ainult selle ümber, et jõuaks tsivilisatsiooni.»

«Ka külma pärast ei pidanud muretsema. Olin putukate kartuses ennast tiba soojemalt riidesse pannud ja see tuli ainult kasuks. Telefoni olin aga kaotamise hirmus autosse jätnud ja seega ei saanud kellelegi helistada ka. Õnneks taipasin päris pimeduse saabudes paigale jääda ning heitsin ühe kuuse varju pikali. Suitsumehena oli välgumihkel kaasas ning sestap ei olnud probleemi ka väike lõke teha. Nõnda siis istusin, vaatasin lõket ja peas keerles sadu mõtteid. Mis siis, kui ...? Mida edasi teha?»

«Ega ma väga palju magada saanud. Kuigi lõke põles, oli öösel siiski külm. Kui valgeks läks, asusin ümbrust uurima. Suureks rõõmuks avastasin, et mõne meetri kaugusel oli üks metsatee. Hakkasin mööda teed astuma ning umbes tunni pärast leidsin end ühe talu hoovist. Pererahvas oli lahke, sain sooja tuppa ning perenaine otsis kohe midagi hamba alla. Sain ka koju helistada ning lõunaks olin juba päris oma kodus,» jutustab Riho.

Nüüd tagasi mõeldes arvab mees, et tegelikult oleks ta ka juba õhtul võinud tallu jõuda, kui oleks ainult silmad lahti hoidnud. Samas mängis tähelepanematuse juures kindlasti rolli ka see, et näljase ja janusena ning kerges paanikas olles keerlesid mõtted ainult metsast välja pääsemise juures ja nii jäigi puude tagant paistev metsatee märkamata.

Kui Riho lugu leidis õnneliku lõpu ja mees juba järgmisel päeval koju jõudis, siis samas jääb Eestis igal aastal suur hulk marjulisi-

seenelisi jäädavalt kadunuks.

Tee ennast nähtavaks ja kuuldavaks

Seda, et Riho oleks pidanud kohe häälega kaaslast hõikama, kinnitab ka Juhan Härra.

«Et Riho ööseks paigale jäi, on hea. Ja eksimist ei ole vaja häbeneda. Kui näete, et olete kaaslastest eraldunud, tehke häält. Veelgi parem, kui vile taskus on. Lihtsalt karjudes võib häälest ilma jääda ning siis ei saa endast üldse enam märku anda. Hästi aitab ka puuoksa vastu tüve löömine. Lisaks enda kuuldavaks tegemisele tuleb ennast ka nähtavaks teha. Selleks puhuks aitab muidugi kõige paremini erksate riiete kandmine, aga kui olete eksinud, püstitage loodusesse maamärke, mida tavaliselt seal ei leidu. See tõmbab tähelepanu.»

MEELESPEA

* Riietu mugavalt ja nii, et ei hakkaks liiga palav ega ka liiga külm. Kata end riietega kihiti ning pane jalga hüppeliigest toetav jalanõu. Ära unusta varusokke, sest jalad peavad olema kuivad ja terved. Samuti kasuta peakatet nii soojal kui ka külmal ajal. Selga pane erksa­värvilised riided, need on kaugelt paremini märgatavad.

* Ära hinda oma võimeid üle, arvesta oma füüsilise vormiga.

* Võta kaasa pudel vett, natuke süüa (näiteks kara­mellikomme, kuivatatud puuvilju), nuga, tikud. Kui võimalik, siis ka kompass ja kaart.

* Vali mets, mis on tuttav ja ohutu.

* Eelistatult mine metsa koos sõbra või pereliikmega.

* Teavita oma metsaminekust lähedasi ning püüa võimalikult täpselt selgitada neile oma plaanitud marsruuti.

* Lae oma telefoni aku täis ning veendu, et see on töökorras. Pane telefon sellisesse kohta, kust seda võimalik kiiresti kätte saada. Kui kutsud abi ja telefon annab teate, et oled levist väljas, eemalda sellest SIM-kaart, et telefon saaks leida lähima teisest operaatorfirmast pärineva leviala.