Päevatoimetaja:
Arved Breidaks

Talu toibub tormi hävitustööst

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pärast tormihoogu oli osa katusest tiigil ujuva lava tekitanud ning ülejäänu tuhande tükina laiali pillutanud.
Pärast tormihoogu oli osa katusest tiigil ujuva lava tekitanud ning ülejäänu tuhande tükina laiali pillutanud. Foto: Erakogu

Küüniniidu talus rullus pühapäevase äikesetormi ajal lahti otsekui jupike katastroofifilmist. Loetud minutite jooksul rebiti lahti hiiglaslik plekk-katus, murdusid puud ja purunesid aknaklaasid.

«See, mida praegu siin näete, on veel täiesti normaalne, kuid – saan näidata pilte tormijärgsest olukorrast – pühapäeval olime kõik šokeeritud. Tegime pilte enne koristamist. Nüüd on neid endalgi õudne vaadata,» juhatas Karula vallas Kõpsi külas asuva Küüniniidu talu perenaine Silja Trahv sisse kohtumise laastatud majapidamise õuel.

Avatud talude päeval osalemine, milleks pererahvas suure pühendumusega oli valmistunud, jääb sedapuhku ära. «Sellest on eriti kahju. Eelmisel aastal käis külastajaid 600 kanti, paljud lastega. Nüüd olid plaanid tehtud just ka lastele mõeldes: meil on väike varss, alpakatall ja tibud. Kahju, et see nüüd ära jääb,» kahetses perenaine. «Aga järgmisel aastal võtame kindlasti osa – ütlemata tore üritus tegelikult.»

Purunenud katus ja langenud puud

«Kõik see algas sealt,» viipas perenaine käega teisel pool tiiki asuva kõrge tootmishoone, õigemini masinakuuri poole, millelt tuul katuse pealt rebis ja osa sellest tiiki lennutas. «Siin oli nagu Järvemuusika lava – pärast hea muidugi naerda. Lauad katuse küljest olid õuel laiali, suured plangud meetrijagu maa sisse löödud.» Osa neist oli viis päeva hiljemgi näha: nii kõvasti maas kinni, et ei olnud võimalik liigutada.

Plangud tungisid piikidena ka saunamaja aknast sisse just hetkel, kui perenaine seal veel viimaseid tormieelseid toimetusi kiirustas teha. «Mina olin siin,» näitas pereema saunaruumi poole, «läksin asju varjule viima. Panin avatud talude päeva sildi varjule ja sain sammu kaugemale astuda, kui plank tuli kolinaga sisse ja ots liikus teisest aknast välja.»

Selle kinnituseks olid kahel pool saunamaja nurka purunenud aknaklaasid ning räbaldunud kardinad. Hiljem näitas naine ka fotot hirmuäratavast hetkest. «Teise poole aknast oli samal ajal näha suurt tammepuud õuele langemas. Jõudsin ainult mõelda: mis saab, kui lagi siin selga kukub.» Õnneks tamm vaid riivas sauna nurka.

Kahjustusi said kõik hooned, elumaja õnneks kõige vähem. «Kuuri-, lauda- ja saunakatus said kannatada. Kasvuhoone oli tormituul ka ära tõstnud viinamarjade ja tomatitega – tuli lammutada. Aiamaa oli kilde täis. Auto oli mattunud katusematerjali alla – õnneks oli see vana masin,» loetles perenaine esimese hooga meenuvaid purustusi.

«Ainult väike kiik oli täpselt nii, nagu ta praegu on, ka kõik lilled olid samamoodi,» viipas ta amplitega varjualuse poole, mis keset üldist kaost puutumatuks jäänud.

Peretütar Stella koges samuti looduse jõudu. «Olin õega samal ajal toas ja hakkasin tormi lähenedes akent kinni panema. Õue vaadates nägin, kuidas suur katus lendab, jõudsin ainult õele hõigata: katus! Mõtlesin algul, et see on saunakatus, alles hiljem sain aru, et ei ...»

Mõneski mõttes õnnelik õnnetus

«Kõik need augud, kus piigid sees olid ... Mõtlesin, et tahan saunamajast tuppa minna, aga õnn, et ma ei tulnud see hetk välja, õue peale, kui katus sealt alla tuli. Või keegi teine oleks õues olnud ... Kui nii mõelda, võib öelda: õnnelik õnnetus, saanuks palju hullemini minna,» võttis perenaine mõtlikult kokku.

Õnneks ei saanud viga koplis olnud loomadki. «Ei läinud ka aiast välja, kuigi karjus oli maas ja elektrita mõnda aega. Kuid ka seal on hulga tööd,» leidis naine veel ühe helgema tahu.

«Ottoga (hiiglasemõõtu sõbralik iiri hundikoer – L. M.) oli ka hästi. Kui tormi ajal aknaid sulgesin, mõtlesin ta tuppa lasta – ta meil selline arg. Aga koera ei olnud. Kui torm läbi oli, käisin teda otsimas ja kutsumas. Pool tundi läks, enne kui ta metsast välja tuli,» meenutas Stella.

«Head naabrid ja sugulased tulid appi, nii sai kõik koristatud, mis andis korda teha. Ka kõrvaltalu rahvas tuli appi,» on Küüniniidu perenaine tänulik. «Kõrvaltalus on parajasti indiaanilaager ja pea esimene katastroofijärgne mõte oli: mis need telgid seal teevad? Aga nemad seda ei saanud, mis meile siia tuli. Olid küll kätega pidanud kinni hoidma toidutelki, kuid lendu ei läinud midagi.»

Küüniniidu talu ootab kindlustuselt vastust kahju hüvitamise kohta. Loodetakse parimat.

Märksõnad

Tagasi üles