Kolmas vaatus kergitab eesriiet

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui metsas juba üht kolletavat kukeseent märkad, võid kindel olla, et ümberkaudsete samblatuttide all on neid peidus veelgi.
Kui metsas juba üht kolletavat kukeseent märkad, võid kindel olla, et ümberkaudsete samblatuttide all on neid peidus veelgi. Foto: Jüri Rüsülainen / Valgamaalane

Alles see oli, kui sai üle jaanilõkke karatud ja metsast sõnajalaõit otsitud. Suvine pööripäev on minevik ning kuigi sügise ametliku saabumiseni on veel paras ports päevi, tammub kunstnikuhingede lemmikaastaaeg juba kannatamatult jalalt jalale.

Tõsi, puud on lopsakalt lehtes ning ega pilvituma ilma korral mererannadki suvitajaist päris tühjaks jää. Kui aga hoolikalt ringi vaadata, on märke suve taandumisest juba küllaga. Uurime üheskoos.

Võtame alustuseks värvid. Jah, loodus on valdavalt veel roheline, kuigi näiteks kaskede soengutesse on esimesed kollased tripsakad juba tekkima hakanud. Kui üritada siinkohal inimeste eluga paralleele vedada, siis on see justkui kesk­ealiste magus-nukker sisekaemus, kui nood peegli ees piieldes juustest halli karva leiavad. Ühest küljest on aega veel küllaga, aga teisalt tuletab kõiksus meelde, et miski pole igavene. Kuid pole midagi, jätkame nukramal noodil.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles