Valgamaal kasvavad rekordimõõtu arbuusid

Tütarde Kairi ja Lisanna jaoks, keda pereisa nimetab väikesteks abilisteks, ei ole kõrvitsamõõtu arbuusid enam mingi ime. Foto: Lea Margus

Mullu suvel äratasid omajagu tähelepanu Valgamaal Aitsra külas kasvanud arbuusimürakad. Sel aastal oli põhjus hobiaednikke külastada veelgi suurem – tänavused arbuusid ületavat lausa rekordeid.

Kalev ja Tiina Laari maakodus Aitsra metsade vahel on muu aiapidamise kõrvalt arbuuse kasvatatud juba mõnda aega. Samas ei pea Laarid ennast ala ekspertideks –

pigem õpitakse oma kogemusest ja suurt vaeva selle muidu lõunapoolsemat kliimat eelistava kõrvitsalise kasvatamine ei nõudvat. Pererahva jutust jääb lausa mulje, et see on lihtsamast lihtsam.

Ometi üllatas sellesuvine tulemus neid endidki. «Leidsime info, et Eestis kasvatatud suurim arbuus kaalus 12,5 kg – aga meie oma kaalub rohkem,» andis Tiina Laar teada.

Silma järgi hinnates umbes kümnekiloseid vilju oli peenras rohkesti, kuid päevakangelane, teisipäevaks ligi 14kiloseks paisunud rohelisetriibuline arbuus hakkas teiste hulgas oma suurusega kohe silma.

«Täpset kaalu täna (teisipäeval – toim.) ei tea, aga esmaspäeval kaalus arbuusimürakas 13,4 kilogrammi,» teatas peremees. Ta lisas, et selles kasvufaasis paisuvad viljad vähemalt kilo võrra nädalas. Seda, kui kaua lastakse viljadel kasvada enne, kui saaki koristatakse, ei osanud peremees täpselt öelda. «Nii kaua, kuni nad enam raskemaks ei muutu.»

Arbuusipeenar oli tõepoolest muljetavaldav. Mitmekümne meetri pikkusel kilepeenral kasvas kolme sorti arbuuse – ikka selleks, et arbuusisaak kauem kestaks.

«Kõige varem saavad valmis kollase koorega ja roosaka sisuga viljad, siis triibulised ning kõige hiljem tumerohelised,» annab perenaine selgitusi. Ta lisas, et saaki jagub poolest suvest septembrini. Vilju on mitmes suuruses: nii peopesa kui paraja kõrvitsa mõõtu.

«Ei ole siin muud kunsti, kui seemned märtsis mulda ja ettekasvatatud taimed mais kilepeenrasse ning katteloor peale. Ei ole vaja rohida ega sel aastal ka kasta, sest lisaks taevast tulevale veele on tänavu paigaldatud ka kastmissüsteem. Tuleb ainult veidi kasta suure kuivaga,» rääkis Kalev Laar.

Korralikku mõõtu saaki on varemgi saadud. Ülemöödunud aastal käidi ligi kümnekilose arbuusiga ka Palamuse laadal – kasvandikku näitamas.

«Ega eriti tehtud väljagi, mis siis, et Eesti oma arbuus ja et nii suur,» muigas peremees. «Mõtlesime, et on ikka suur asi, aga kui kõrval on hiigelkõrvitsad, jäime oma arbuusidega ikka varju.»

Laaride hinnangul ei ole ühtki takistust, et meie kliimas arbuuse kasvatatada.

«Kui isegi sellise suvega tuleb niisugune saak, siis mingit kunsti siin ei ole – nagu kurgikasvatus. Algul hoiame ikka katteloori peal – seni kui ööd külmad,» jagab perenaine Tiina väheseid vajaminevaid nippe.

Kas tulevikus on plaanis kodumaist arbuusi turustamiseks ka kasvatada? «Ei ole selle peale küll mõelnud, meil on hulk lapsi ja lapselapsi ning sõpru-tuttavaid – kõik kulub ära,» tuleb vastuseks.

Kuigi saak tuleb igal aastal korralik, kulub see kõik oma perele ja sugulastele-tuttavatele söömiseks ära. Poekaubaga oma kasvatatud vilju Laaride sõnul võrrelda ei saagi – koduaias kasvanud viljad on mahedamad ja mis peaasi – kasvanud keemia­vabalt.