Kui KGB ei tähendanud enam midagi, aga MTV tähendas kõike

Kuigi 1996. aastal polnud Rock Summer enam sedavõrd ikooniline sündmus nagu viis aastat varem, hullutas see masse endiselt. Foto: Peeter Langovits / Postimees

1991. aasta oli murranguline ja seda ka muusikalises mõttes. Muusika aitas murduda. Oli tore aeg, kõik tundus võimalik. NSV ja KGB hirmu asemele astusid teised maagilised kolmetähelised kombinatsioonid: MTV, KLF, EMF, REM, OMD. Natuke oli öelda veel ka ELO-l.

Eesti bändid pingutasid tähtsalt kitarrikeeli, ajasid juuksed puhevile ja pakkisid kohvreid. Piir oli lahti ja selge, et plaadilepingud hiidfirmadega ja maailma turg olid siinsamas. Eufooria oli üleüldine. Vabadus ei olnud enam käeulatuses, see oli suisa peopesal. 1991. aasta Rock Summeril käinute arvuks pakuti 150 000. Muusika oli see, mis tõi vabaduse. Ohvriteta. Laulev revolutsioon, 1988, Alo Mattiisen ja viis isamaalist laulu – kõik oli tollal veel värskelt meeles, aga tulevik pühkis uksematil jalgu ja oli kohe-kohe sisse astumas.

Korraga oligi vabadus tolksti käes. Tõepoolest, ma ei mäleta hilisemast perioodist ühtegi sellega võrreldavat ülevat hetke. Unistused olid täitunud. Täitevvõim oli lahkunud. Tulevik oligi korraga käes! Aga mida paganat sellega pihta hakata?