Kirurgi argipäev: 8 lõikust ja loetud minutid puhkust

Kui paljud meist tegelikult teavad, milline on ühe kirurgi argipäev ning mis operatsioonitoas toimub, kui anesteetikum mõjuma hakkab ja patsient unne suigub? Päev Valga haigla operatsiooniplokis oli silmiavav kogemus – päeva jooksul kaheksa operatsiooni teinud kirurgi võib kindlasti pidada imemeheks.

Esmaspäeva hommik. Valga haigla kolmandal korrusel asuva kirurgiaosakonna šeff doktor Feliks Rõivassepp tuleb isiklikult tervitama. «Kaspar võtab teid täna enda tiiva alla. Saate tema operatsioone jälgida,» ütleb osakonnas ohje hoidev kirurg ja viipab käega oma poja poole – juba kabinetist väljunud nooremale doktor Rõivassepale.

Kaspar Rõivassepp on üles kasvanud meditsiini keskel. Ta tunnistab, et huvi arstiameti vastu oli juba noores eas. Kui tuli aeg ülikooli astuda ja eriala valida, oli kaalumise all ka geenitehnoloogia. «Suuresti tänu isa suunamisele muutsin aga lõpuks arstiteaduse enda eelistuseks number üks,» selgitab noor kirurg lõpliku valiku tagamaid. Lihtsalt ei tekkinud soovi kogu enda elu laboris veeta.

Nüüd on doktor Kaspar Rõivassepp tunnustatud ortopeed-traumatoloog. Oma tiheda töögraafiku juures jõuab arst siiski ka kaks korda kuus pealinnast kodulinna patsiente ravima.

Esimese operatsioonini on aega kümme minutit. Osakonna vanemõde Maiu Kivi juhatab meid riietusruumide juurde. Haiglarõivad on tavapäraselt sini-rohelistes toonides. Sinine pluus selga, rohelised püksid jalga. Ülemõde, kes juba uuris minu jala numbri kohta, toob mulle punased kummikalossid ning teekond operatsioonitoa poole võib alata. Enne tuleb veel müts pähe ja mask näo ette panna.

Kell on mõni minut üheksa läbi ning tänase päeva esimene patsient juba operatsioonisaalis. Anestesioloog on naisele juba vajalikud kanüülid, juhtmed, torud külge pannud ning selgitab nüüd opilaual lebajale, et alguses saab ta maskist hingata puhast hapnikku, seejärel jääb ta aga magama.

«Miks tal jalad ristis on?» uurib üks operatsioonitoas viibivatest õdedest. Teine vastab, et millegipärast juhtub seda päris tihti, et inimene operatsioonilaual jalad risti paneb.

Operatsioonituba on üllatavalt õdus ja avar. Kui teleekraanil nähtu põhjal võib operatsioonisaalidest jääda üsna kõle ja külm mulje, siis vähemalt Valga haigla operatsiooniruumi kohta seda öelda ei saa.

Loomulikult on ruumi keskel operatsioonilaud, kus lebab torude ja juhtmete külge kinnitatud patsient. Laes on suur prožektorit meenutav lamp, mis operatsiooni ajal opereeritavale piirkonnale suunatakse. On ka mitu monitori, kus peal muutuvad andmed patsiendi elutähtsate näitajate kohta, mida anesteesiaõde paberile pidevalt üles märgib.

Mingit erilist või häirivat lõhna operatsioonitoas tunda pole. Loomulikult kipuvad ninna haiglale tüüpilised ravimite aroomid, kuid midagi väga spetsiifilist nina eristada ei suuda. Võib-olla on põhjus ka nina ees olevas maskis, mis lõhnadel ninasõõrmetesse tungida ei lase.

Ortopeedi hambulised ja kaameraga töövahendid

Tähelepanu tõmbab ka instrumentide laud, kus peal kõik operatsiooniks vajalikud riistad. Alustades erinevatest tangidest, peitlit ja haamrikest meenutavatest abivahenditest ning lõpetades inimkeha liigestest haiguslikke muutusi otsivate kaamerateni.

Mõne aja pärast on patsient narkoosi all ning kohale saabub doktor Rõivassepp. Operatsiooniõde sätib instrumentide laua arsti käeulatusse.

Esmalt tuleb opereeritav piirkond korralikult puhastada ja steriliseerida. Tangide vahel on steriilsed marlitupsud, mis kastetakse puhastuslahusesse. Olgu tegemist põlve, puusa või varbaga – kogu piirkond on puhastamisele järgnevalt oranž nagu apelsinikoor. Ettevalmistused tehtud, aitab õde kirurgile selga kirurgikitli, seejärel kätte steriilsed kindad.

Esimesele patsiendile teeb doktor Rõivassepp artroskoopilist operatsiooni. Patsienti on juba pikemat aega vaevanud põlvevalud ning kuna muud võtted pole leevendust andnud, on doktor Rõivassepp otsustanud täpsemalt välja uurida, mis põlves valesti.

Esmalt teeb kirurg patsiendi põlveliigese piirkonda kaks suhteliselt pisikest nahalõiget. Välimiselt küljelt lükkab doktor sisse kaameraga varustatud instrumendi. Teisest, seespoolsest august läheb aga sisse instrument nimega shaver või eesti keeles pügaja.

«Sellega saab ühelt poolt eemaldada patoloogilist ning patsiendile valu tegevat kudet ning samal ajal tõmbab see imurina need osakesed liigesest välja,» selgitab doktor Rõivassepp krokodilli lõugu meenutava instrumendi tööpõhimõtet.

Töövahendid on nüüd patsiendi põlveliigesesse sätitud ning operatsioonilaua kohal olevale ekraanile ilmub kaamerapilt põlveliigesest selle kogu ilus (ja antud juhul valus).

Doktor Rõivassepp jõuab patsiendiga tegelemise kõrvalt ka mulle ja fotograafile selgitusi jagada. «See seal on sääreluu ja see teine reieluu. Ning siin on menisk, mis tekitabki patsiendile valu,» kommenteerib kirurg ekraanil nähtavat. Kuna liiges on põletikuline, voolab sealt välja ka põletikulist liigesevedelikku.

Midagi hirmuäratavat või verist ei maksa selle protseduuri puhul aga oodata. Protseduuri lõppedes puhastab kirurg haava ning sulgeb kaks põlveliigesesse tehtud avaust paari nõelapistega. Kokku teeb doktor Rõivassepp sel päeval neli samasugust lõikust.

Üks huvitavamaid osi käsiloleva protseduuri jooksul on mulle kui kõrvaltvaatajale ka haava puhastamine. Suure süstlaga lastakse operatsioonihaava sisse puhastuslahust. Et vedelik välja tuleks, liigutab kirurg patsiendi põlve vaheldumisi sirgesse ja painutatud asendisse. Iga kord, kui põlv painutatud saab, voolab vedelik suure voona haavast välja.

Kirurgiameti juures tuleb ootamatusteks alati valmis olla. Seda isegi siis, kui päeva jooksul on mitu pealtnäha ühesugust operatsiooni. Patsiendil, kes kõige tugevamat põlvevalu kurtis, kirurg erilisi probleeme ei tuvastanud – liiges oli küll põletikuline, mõningaste kulumisilmingutega, kuid arvatud suuri vigastusi arst ei leidnud.

Üks artroskoopiline protseduur see-eest venis aga arvatust pikemaks – nimelt ei olnud patsiendi anatoomia väga tavapärane. Üle aja läinud operatsioon lööb sassi ka ülejäänud päevakava. Kui operatsiooniõed lootsid, et kõik toimingud saavad kella neljaks tehtud, siis tundub, et päev venib paraku pikemaks.

Kuigi esialgu öeldakse meile, et operatsiooni ajal tuleb seista seina ääres, tahaks laual toimuvat siiski lähemalt näha. Terve päeva vältel märkan ise, kuidas iga järgneva operatsiooniga kirurgi tööpõllule järjest lähemale nihkun.

Valga haigla puhul on see üsna tavapäratu, et kõrvalised isikud operatsioonitoas viibivad. «PERHis (Põhja-Eesti regionaalhaigla – D. V.) tuleb seda sagedamini ette, et kaamerad kohal on ning filmitakse toimuvat,» pole lugu jahtivad ajakirjanikud doktor Rõivassepale siiski päris võõrad.

Töö mitmes haiglas ja kliinikus

Pärast operatsiooni asub kirurg kiiruga tehtud tööd dokumenteerima. «Kui pabereid ja ametlikku dokumentatsiooni kohe operatsioonijärgselt ära ei teeks, veniks tööpäev veelgi pikemaks,» selgitab doktor tagamaid.

Kokku on ortopeedil ja traumakirurgil selleks päevaks kirjas kaheksa operatsiooni. Tegemist on arsti tavapärase koormusega. «Olen teinud ka 12 operatsiooni päevas,» kõneleb doktor Rõivassepp kirurgiametist.

Tema sõnul määrab operatsioonide täpse arvu ära nende raskusaste, kuna keerulisemad neist võtavad lihtsalt rohkem aega. Noor arst veedab oma põhilise aja Tallinnas ning jagab tööaega Põhja-Eesti regionaalhaiglas ning erakliinikus Artrosportkliinik töötamise vahel.

Uurin arstilt, miks langes tema erialane valik just ortopeediale ja traumatoloogiale. Selgub, et valik sai tehtud ülikooli viimastel kursustel. Seda ennekõike suure huvi tõttu spordimeditsiini ja -traumade vastu.

«Naudingi kõige rohkem tegelikult just spordivigastuste parandamisega seotud tööd,» kõneleb Kaspar Rõivassepp, kes selle valiku kaudu sai siduda oma töö ja hobi. Ortopeedia on alati jätnud mulje kui suurt jõudu nõudev meditsiiniala.

«Ma ütleks, et tegelikkuses on ka naiste hulgas päris palju ortopeede. Julgen isegi arvata, et naisi ja mehi on ortopeedias võrdselt,» arvab kirurg. Siiski lisab ta, et suuremat füüsilist tugevust nõudvate ortopeediliste protseduuride juures näeb siiski enamasti tegutsemas meeskirurge.

Doktor Rõivassepale annab järgmisest operatsioonist märku opitoast tulev telefonikõne. Taas kord ootab kirurgi ees esmalt kätepesu, seejärel patsiendi opereeritava piirkonna ettevalmistamine, kiire operatsioonimantlisse riietumine ning kinnaste kättepanek.

Enne kirurgi saabumist on operatsioonitoas viibivad õed aga hädas lambi küljes istuva kärbsega. Õed arutavad, mil viisil võis tüütu tiivuline operatsiooniplokki sattuda. Kõik on kindlad, et kärbes tuli läbi ventilatsiooni. Väike jaht kärbsele ning putukas kukub elutuna põrandale – selle lahingu on võitnud operatsiooniõde.

Päeva teine operatsioon meenutab juba veidi rohkem teleris nähtut. Kirurg teeb skalpelliga umbes viie-kuue sentimeetri pikkuse sisselõike. Selleks, et pääseda patsiendile valu põhjustava põletikulise limapauna ehk bursani, peab kirurg läbima mitu kihti kudesid.

Liigese abiaparaatide hulka kuuluv limapaun peaks normaalsel kujul aitama tagada sujuvamat liigese liikumist ning takistama hõõrdumist, põletikulisena põhjustab aga hoopis valu. Haava kinniõmblemine on samuti suurem töö. Kirurg peab sulgema erinevad kihid, kõige peal jäävad nahka «kaunistama» kuue sentimeetri ulatuses õmblused.

Kui hiljem selgitab kirurg opereeritud vanaprouale, et niitide välja võtmiseks tuleks tal minna perearsti juurde, küsib hakkaja naine, kas ta ise ei või niite välja võtta. Arst selgitab mulle hiljem, et pisematelt, näiteks artroskoopilise protseduuri käigus tehtud haavadelt võib patsient tõesti ise maniküürikääridega niidid eemaldada, kui aga lõikusehaav on suurem, oleks siiski targem perearsti juurde minna.

Kaspar Rõivassepp on haiglaeluga kursis gümnaasiumiajast saadik. Juba siis õnnestus praegusel traumakirurgil koolipoisina Valga haiglas operatsioone jälgimas käia. «Tegelikult olen nende inimestega nii kaua koos töötanud, et võiks isegi öelda: tean ja tunnen neid paremini kui kolleege suures haiglas. Tallinnas on inimeste voolavus palju suurem ning haiglas pidevalt uued näod.»

Kodukandis töötamine pakub häid emotsioone

Kaks korda kuus Valgas töötamine pole doktor Rõivassepa arvates kindlasti mingi kohustus. «Pigem on tegu ühelt poolt missioonitundega, kuna soovin midagi kodukohale tagasi anda. Teisest küljest elab perekond siin ning need kaks päeva, kui Valga haiglas tööülesandeid täidan, annavad mulle ka põhjuse vähemalt kaks korda kuu jooksul lähedastel külas käia ja koju tulla,» toob kirurg välja põhjused, mis teda pealinnast kodulinna toovad.

«Naudin väga Valga haiglas töötamist. Mitte et mujal Eestis patsiendid halvemad oleksid, aga mulle tundub, et selle kandi inimesed on eriti toredad. Tunnen oma tööd siin tehes, et inimesed, keda aitan, on eriti südamlikud ja tänulikud.» Doktor Rõivassepa sõnul mängib olulist rolli ka haigla ise, kus ta ennast väga koduselt tunneb.

Pärast lõunat on aeg nii kaugel, et päeva esimesed opereeritavad valmis koju minema. Kõik lõikused, mis kirurg päeva jooksul sooritanud või veel sooritab, lubavad patsiendil juba sama päeva õhtuks tagasi koju minna.

Doktor leiab operatsioonide vahelt aega, et igale patsiendile detailselt selgitada, kuidas operatsioon möödus, mida ta täpselt nende põlve, puusa või varbaga tegi. Edasi jagab arst nõu, kuidas haava eest kodus hoolt kanda ja milliseid harjutusi teha.

Arsti sõnul on oluline, et opereeritud põlv või puus piisavalt treeningut saaks ning liigest liiga kaua passiivsena ei hoitaks. Seepärast julgustab arst patsiente põlve sirgeks lükkama ning liigest vastavalt selle funktsioonidele kasutama.

Peale puusa- ja põlvepiirkonna saan oma silmaga näha kaht varbaliigeseoperatsiooni. Mõlemal patsiendil – üks neist on naine ja teine mees – põhjustab vaevusi suure varba liiges. Ka kogenematum silm saab aru, et väljaulatuv luu tekitab palju ebamugavusi.

Kui naisterahvale sai operatsiooni tegemiseks otsustavaks füüsiline valu, mida põhjustas haige varbaliiges, siis meessoost patsienti kannustas operatsiooni ette võtma täiesti igapäevane probleem: jalanõu ei mahtunud enam jalga.

Õdede seas tekitab see küsimuse, kas jalanõud peaksid olema tehtud jala järgi või tuleks jalg teha jalanõude järgi. Arusaadavalt on kõik seisukohal, et normaalne oleks esimene variant, kuid opereeritava mehe puhul on lugu paraku vastupidi. «Ega operatsioonita vist muud üle jää, kui tuleb kinga sisse auk lõigata, et jalanõu jalga mahuks,» naljatatakse operatsioonitoas.

Operatsioonisaalis on kogu minu sealoleku aja vältel mõnus õhkkond. Ka kirurg tunnistab, et meeskonnatöö sujub hästi, läbiviidavad protseduurid on kogenud kirurgile suhteliselt lihtsad. «On ka operatsioone, mis väga pingelised ja nõuavad suurt keskendumist. Kuid kergemate protseduuride puhul erilist stressisituatsiooni ei teki ning üldiselt on opisaalis rahulik,» räägib doktor Rõivassepp.

Kui eelnevate operatsioonide puhul sättisid operatsiooniõde ja anestesioloog patsiendi näo ette operatsioonilina, siis märkan, et varbalõikusele tulnud patsientide puhul lina puudub.

Doktor Rõivassepp selgitab, et operatsioon on steriilne toiming, kuid inimese suu ei ole steriilne. Seetõttu sätitaksegi operatsiooni ajaks näo ette lina, mis justkui steriilne piir opereeritava piirkonna ja inimese mittesteriilse suu vahel. Kuna aga varvas on suupiirkonnast teadagi kaugel, ei ole nende operatsioonide puhul lina nii oluline.

Elu nagu meditsiiniseriaalis? Oh ei!

Kahe operatsiooni vahel saab doktor Rõivassepp kõige rohkem 15 minutit rahulikumalt istuda. Ühe sellise pausi ajal tuleb kabinetti õde, kellel infot päeva viimase opereeritava kohta. Õel on rangluuimplantaadi eemaldamisele tulnud mehe pärast mure: viimane oli õele maininud, et sõi hommikul kell üheksa rongis pirukat. «Tal ju polnud lubatud süüa enne operatsiooni,» kurdab õde.

Doktor Rõivassepp rahustab naist ja ütleb, et oli ise andnud mehele loa hommikul süüa. Operatsioon leiab aset viimasena ning on oluline, et viimase söömise ja operatsiooni vahele jääks vähemalt kuus tundi.

Uurin kirurgilt, kui palju sarnaneb reaalne haigla elu meditsiiniseriaalides näidatavaga. «Peab tunnistama, et meditsiiniline pool on nendes sarjades üllatavalt hea. Need haigusjuhtumid, mida «Grey anatoomias» või «Dr. House’is» näidatakse, on tõesti sellised, mis ka päris elus võivad esineda,» tunnistab doktor.

Võib arvata, et nende sarjade puhul on tööle rakendatud päris meditsiinilise haridusega tiim, kes seisab hea autentsete ning tõetruude meditsiiniliste juhtumite eest. Kõik muu on nende sarjade puhul aga Rõivassepa meelest väga elukauge. Selliseid suhtedraamasid päriselt haiglates peaaegu kunagi ette ei tule.

Pärast kolme artroskoopilist põlveoperatsiooni, kaht varbalõikust ning üht puusaliigese limapauna eemaldamist on käes juba hiline pärastlõuna. Kuus operatsiooni kuue tunni jooksul on möödunud linnulennul. Kuigi mina sean ennast juba valmis koju minekuks, ootab doktor Rõivasseppa ees veel üks põlvelõikus ning lisaks tuleb ühe kaugemalt kohale sõitnud meespatsiendi rangluult eemaldada implantaat.

Pikast tööpäevast hoolimata pakatab kirurg ikka veel energiast. Uskumatu, millised väsimatud inimesed meie hulgas elavad. Kuigi olen arsti elukutsest alati lugu pidanud, kinnitas doktor Rõivassepp seda austust veelgi.