Lapsele nutiseadme soetamine pole naljaasi

Veebikonstaabel Maarja Punak hoiatab kahtlaste tutvuste sõlmimise eest internetis. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Aina enam saavad koolilapsed tavapäraste õppetarvete kõrval oma varustuse hulka mõne nutiseadme. Nende soetamisel arutletakse mälumahu, ekraani suuruse, kaamera võimekuse ja muu sarnase üle. Politsei- ja piirivalveameti veebikonstaabel Maarja Punak jagab lisaks seitse soovitust, mida lapsele nutiseadet soetades võiks silmas pidada.

1. Suhtlus «uute sõpradega». Nutiseadmed võimaldavad mitmel erineval moel luua ühendusi inimestega igast ilmaotsast. Paljude toredate kontaktide kõrval tuleb aga alati silmas pidada, et kõigi «uute sõprade» kavatsused ei pruugi olla head nagu esiti välja paistab.

Suur risk võetakse, kui anonüümsetele vestluspartneritele jagatakse enda kohta isiklikku infot nagu elukoht, nimed, kontaktid, vanemate töökohad. Kui keegi võõras peaks lapselt sellist teavet küsima, oleks mõistlik juhtunu osas konsulteerida juba veebikonstaabliga.

2. Pildistamine. Selgitage lapsele, millised ohud võivad kaasneda sobimatute fotode tegemisega. Näiteks enda paljalt või napis riietuses pildistamine ja piltide internetti laadimine toob kaasa tagasipöördumatu kahju, alandamise ja kiusamise. Rääkige, et kohatu on ka oma kaaslastest teha ning internetti riputada fotosid, mis võivad neid solvata ja kurvastada.

3. Rakendused ehk äpid. Ettevaatlik tuleb olla erinevate äpide allalaadimisega, sest lisaks pahavarale võivad mõnega kaasneda ootamatult suured kulutused.

4. Hind. Koolikeskkonnas kipuvad nutiseadmed «ära jalutama». Olgu põhjus siis näiteks lapse hajameelsus või pahatahtlik vargus. Halbade üllatuste vältimiseks tuleks nutiseadmeid hoida alati enda juures ning pigem otsustada mõistliku või isegi odava hinnaga nutiseadme kasuks.

Oluline on seegi, et mida suurem on nutiseadme ekraan, seda halvem on lapsel hoida seda enda juures. Seega pannakse nutiseade aknalauale, pingile, isegi sõbra kotti ning hilisemalt on tükk tegu selle ülesleidmisega. Kui üldse. Suured hinnalisemad nutiseadmed jäävad paremini silma ka varastele.

5. Vastupidavus. Maha pillatud ja «ämblikuvõrguks» muutunud nutiseade on tuttav teema ilmselt ka täiskasvanutele. Koolis vahetunni vältel ringi jooksvate laste käes on aga nutiseadme purunemise oht veelgi kõrgem.

Politsei poole pöördutakse sellistel juhtudel tihedamini kaebusega, et nutiseade on kahjustusi saanud mõne kaasõpilase ettevaatamatusest. Erandlikud on siiski juhud, kus keegi oleks teise nutiseadme tahtlikult vastu põrandat puruks loopinud. Igasuguste ebameeldivuste ennetamiseks võiks seetõttu eos eelistada tugevama korpusega nutiseadmeid ning kasutada kaitseklaase ja -ümbriseid, mis põrutuse enda peale võtaksid.

6. Laetud aku. Lapsevanemale on üks hirmutavamaid hetki, kui ta ei saa last äkitsi telefonitsi kätte. Ka politsei on aidanud lahendada üksjagu juhtumeid, kui laps ei ole koolist koju jõudnud, asukoht on teadmata ning telefon välja lülitatud. Hilisemalt selgub, et meelerahu võttis just see sama telefon, mille aku sai tühjaks.

Iseenda südamerahu tagamiseks tuleks soetada lapsele korraliku akuga telefon, vajadusel lisaks akupank. Veel enam, kui midagi peakski juhtuma, on lapse üks esimesi õlekõrsi telefon, millega vanematelt kohe abi küsida.

7. Turvakood ja turvakontroll. Üldjuhul ei kasutata laste nutiseadmetesse sisselogimiseks paroole. Kui seade satub võõrastesse kätesse, on kõik fotod, automaatselt käivituvad rakendused, sisselogitud kontod ja muu isiklik teave kliki kaugusel ka sellest, kelle kavatsused ei ole head. Nii varastatakse laste mängukontodelt raha või saadetakse näiteks ebasobivaid kirju ja kommentaare.

Lisaks turvakoodile on soovituslik, kui vanem vaatab vähemalt korra kuus koos lapsega nutiseadme üle ning veendub sellise «turvakontrolli» käigus, et sealse tegevusega lapsele mingisugust ohtu ei kaasne.